/.../ Siis ütles Altmetsa Arno:"Helve, minu elu on sinu käes."
"Mis moodi?" ei mõistnud tütarlaps.
"Noh, niikaua kui sa mulle truu oled, ei juhtu mulle seal midagi, kuhu ma lähen. Aga kui sa mind petad, siis kaob minu ümbert kaitse ja ma saan surma." /.../
Nagu valu käes vääneldes kiskus lõõts end uuesti kokku, et siis jälle lahti langeda, röögatades metsikult nagu surmavalt haavatud loom. Või ka inimene? Miks mitte inimene!
"See on Arno!" käis Helvel läbi pea. Ning ta mõistis, /.../ selle korinaga lahkus Altlepa Arno elust, kust teda välja lülitas üks tõotus, mida ei peetud.
Pedro Krusten
No comments:
Post a Comment