2 tunni pärast plahvatab sekspomm!

Doktor Cott- keenjus või hull?

Hopakki vihtumast ta eal ei väsind! Aga nüüd? Millega tegeleb omaaegne diskoteekide staar ja tantsupõrandate tsaar täna? Tuleb välja, et on studendiks hakanud ja kirjutab oma õpingutest värsse! Äsja saime temalt sellise kirja:

Täna teatas rektor meile,

tudengeile, rõõmu-uudist:

"Õppida nüüd pussutama

saab ka meie instituudis!

Pole vaja häbeneda,

teiste kaela veeretada

aromaatseid kõhutuuli-

loomulik on peeretada!"

Kutsuti siis klassi ette

minu pinginaaber Peep:

"Lase nüüd üks vägev pauk, 

nii et seljas lehvib keep!"

Pingutusest pungus silm,

valust krimpsu kiskus huul,

kuni valjult mürisedes

valla pääses püksituul

Rektor oli vaimustuses:

"Tubli, Peebu, tore kärts!

Nii just peabki igas lasus

sisalduma hoog ja särts!"

Peebu silmad maha lõi, 

naeratas ja punastas.

Oli tulnud vembumehel

hingemattev munakas.

Palju õnne sünnipäevaks!

Nii head liha pole ma unes ka näinud!

Süda aimab laupäeva suhtes head

Mälu, stripp ja rokenroll.

Kadrina 1941

Esmaspäevast esimene saadaval

Vabariigi aastapäeva paiku alustab ilmumist plakatisari Eesti sõdur II Maailmasõjas.
Kronoloogilist järjestust ei ole, esimene plakat pühendatud Eesti Diviisi sõjameeste võitlusele Narva ruumis.

Plakatiseeria moodustab ülevaate mundritest ja varustusest, milles sõdis ja mida kasutas eestlasest sõjamees II-Maailmasõjas.
Fotodel on kasutatud Eesti erakogudest pärit originaalesemeid.

Mõõt : A2 (42X59,4cm)
Plakati hind 100.-EEK

(Huvilised võivad otse mulle hõigata, aga oma kontkte ma siin ei avalda)

Pan Kleksi akadeemia

Vastlad, pastlad, mürgiastlad

Jälle saab avalikkus lugeda, et ühes Pässa peres on papp otsas ja näguripäevad majas, nagu vaevleks ülejäänud rahvas tohutu jõukuse küüsis. Õudne, onju?

*

Eile läksin lolli pea, lapse ja naisega liumäele. Kohal olid ka Rain Kelk, Ken Saan ja Barbie Eisaa. Vanaka nõlvad olid inimkihiga kaetud, mul hakkas juba vaikselt sees keerama. Nojah, egas midagi- poiss kelgu peale ja viuh! mäest alla, küll noormees rõõmustas. Mulle aga tekitab teiste rõõm alati talumatut piina, nii ka nüüd, sest mina pidin vahvat kelgusportlast aina ja aina mäkke tagasi pusima. Katsusin küll oma mõistukõnesse põimida sõnu nagu "Vankuuver", "Kruusja", "sadanelikendviis kilti tunnis" ja "Jebens vs. Viljandi trepid", aga noorsugu ainult lalises vastuseks. Oh issand, süda läikis nagu mingi suvaline plekitükk. Mu kannatused katkestas saabuv hämarik, kõht aimas, et kohe saab koju pudrupottide ja lihavarraste manu. Aga sittagi!

Kodus märkasin, et traditsioonilise hernesupi ning seajala asemel oli laual hoopis kapsarull kardulatega, olin rõõmsalt üllatunud. Hernesupp mulle meeldib väga, aga andke andeks, lödisevat keedusõrga ma keeldun seedekulglasse küüditamast. Nojah ja. Eks siis hakkasin aga peale käima, et kus mu vastlakuklid on (neid ma söön ainult moositäidisega, muidu on tegemist mõttetu junniga). Et noh, davai nahui, nüüd maiustaks pisut, kus varjate mu kukleid, aulikud? Andke aga ette, tulge, kuklid, mulle makku! Küll ma veel näitan teile, kuidas saiast sitta tehakse, vermin teist sihukese laadungi, et! Noh! 

Aga vastlakukleid polnud, nende asemel sain ränga malmpanniga ilgema liti vasta kukalt, nii et silmist verd ja suust veriseid hambaid pritsis. Seejärel rünnati mu kubet jalgadega, ribikannelt mängiti aga lihakirvega. Sain nii et tolmas, nii et vähe pold ja nii et teinekord tean. Pärast, kui kägaras maas hinge vaakusin, pandi mul veel juuksed põlema. Enne minestamist jõudsin veel mõelda, et kui homme töö juures sepad küsivad, et kas sain peksa naise käest, siis ütlen, et ei saand, hoopis mehe käest pälvisin kobeda kolaka. Tahtsin veel midagi mõelda, aga ei jõudnud enam, pilt läks tasku (photobucket.com).

Vaatasin vanu pilte ja...

...tuleb välja, et see über kuld tüüp on Vigala hevilaagris esinenud!

Serebrjannõi medalj!

Ei hakka praegu rohkem ütlema

Luupainaja kondiväänaja kallal

Peale akrobaatikanumbreid tsirkuses, kus ma värdjana töötan, olin koju jõudes puruväsinud, ent öö tuli rahutu. 

Ärkasin, kuna hingata ja liigutada oli pea võimatu.

"Türademaa, nüüd on siis lõpp käes!", mõtlesin paanikahoos. Keegi nagu istunuks mu srinnal ja hoidnuks käsi kinni. Justkui läbi vatiteki kuulsin tontlikku häält laulmas: "Knock-knock-knockin' on your backdoor..." Plääd, kas tõesti on mul kallal mees, kelle CV-s seisab bändinimi Skriimsilm ja kes on teada-tuntud Kansenrõusise fänn!? Raskustega ragistasin rähmased silmad lahti ja sain kohe aru, et olin arvanud valesti. Mind piinaval inkubusel oli ilge lõust, nii et hetkeks kahtlustasin Termika tohmanit, aga midagi nagu ei klappinud, kummitus oli liiga targa ilmega. Putsi, kus ma seda nägu näinud olen? No muidugi, 25-kroonisel pangatähel! Mind ahistas vana hea Anton-Guns'n'Tammsaare, kelle "Tõde ja õigus" kõigi kodude raamaturiiulil tohutult ruumi võtab, ent mida keegi läbi pole lugeda suutnud. Kuna ka mina sedasorti patuste hulka kuulun, valdas mind hetkeks lisaks kabuhirmule ka massiivne häbi. Olin läbi nagu käbi! Literaat lõpetas laulujoru ja pöördus minu poole metalselt krigiseval häälel:

"Vali: kas Tomm Sojjer, Tomm Tšõunss või Tomm Änks!"

Ma ei saanud sellest munnigi aru, aga igatahes tundusid kõik kuidagi valed. Mõtlesin, et kavaldan vanatühja üle ja kähisesin: "Tom of Findland".

Ossa tuss, kus rahatähemees vihastas:

"Kakoi Finljandia, nahui! Joptvõimatt, ma muudan su sitavarese Ott of Leplandiks!"

Ja muutiski!

Hommikul oli mul kuulsusest ikka kasu ka- naine sõimas pedeks ja viskas lillevaasiga, laps oksendas mu täis ja kass sittus saapasse. Minu uus elu superstaarina oli alanud maruliselt rokkides. Helistasin jalamaid Koidule, Ukule ja Vaidole ning leppisin kokku, et Jaanipäeva paiku teeme ühe kirikutetuuri.

Noodid on siin. Õppige selgeks, laupäeval on esietendus!

I: 1x ette

I: 2x (high satyricon, trumm: mid)

II: 2x

I: 2x

II: 2x

vahe (missa)

III: 4x (summut., trumm: 2 bassi, aegl.)

III: 4x (lahti, tr.: mid)

(otse III>I)

I: 2x

II: 2x

I: 2x

II: 2x

vahe

III: 4x +4x

IV/I: 2x soolo ette

IV/II: 4x (tr.: aegl.)

IV/I: 2x (tr.: mid)

IV/II: 4x

Päev modellimaailma kulisside taga

Jah, tõsi ta on, käisin täna väljaõppind rätsepmeistri, päevapiltniku ja ajaloovõltsija Lilleküla Hirmsa ateljees castingul. Loetud sekunditega oli selge, et töö on minu ja kohe pandi jupiterid särama ning kaamerad surisema. Olin esimeses filmis noor tütarlaps. Aelesin poolunes kiimeldes voodil, unistades rüütlist. Äkki tegin silmad lahti ja vau!, täiega oli seal Villu Parvet! Arvata võib, et malet me siis ei mänginud!

Teisena tehti mingit salvi või muu sita reklaamklippi, kus ma oli Cutrin Charizma ja ronisin mööda minggit seina, ise karjusin lollakalt naedres: "Klükosamiiniga ei tunne ma oma põlvi!"

Järgnesid torutants, sületants, surmatants ja tants ümber aurukatla.

Vaat nii juhutb, kui järgned ajalehekuulutusele "Pakume tasuvat tööd ettekandjana", loodad salaja, et sinust tehakse tegelikult lits ning lõppkokkuvõttes tuleb välja, et sind saadetakse kuhugi kolhoosipõllule kartuleid võtma!

Telepoiss vs. teletupsud

Täna õhtul meie juures

Carolus Rex Osilianorum kommt nach Reval am Freitag Abend

 

Helistas saarlane nr.1: "Kule, ole täitsa ja anna mulle möni asjalik telefoninummer, ilgelt tahaks nukku soetada." Kuigi jutu iva mu jaoks praktiliselt läbipaistmatu saladuselooriga varjatud oli, vuristasin huupi mingi suvalise numbrikombinatsiooni (alles pärast tuli välja, et olin hülgeküttide ja viikingite järeltulijale avaldanud enese teadmata oma panga paroolid ja koodid!). 

Viis minutit vaikust ja jälle kukkus telefon taskus vibreerima nii metsikult, et mul oleks peaaegu pauk lahti läinud. Enne kõnele vastamist heitsin pilgu ekraanile, helistas Lilleküla sõjaõhutaja. Süda aimas head ja vajutasin nuppu, mille juurde oli kirjutatud "Vasta". Kutsuti nädalavahetuseks fotomodelliks. Nõustusin, sest moemaailmas liiguvad rängad rahad ja naistepesu olen ka alati tahtnud kanda.

Vaikus saabus umbes kolmeks minutiks. Mobla rabeles taskus nagu meeletu, mul murdus vaagnaluu ja neerud põrusid lahti (parem oleks olnud, kui lahti oleks siiski põrunud pauk, aga see oli juba tagantjäreletarkus). Helistas saarlane nr. 2: "Mis homme teed?" Sellisele küsimusele oli mul vastus valmis: "Hakkan jooma loomulikult!" Saarlane nr. 2 kiitis mind ladusa  ja õige vastuse eest ning ütles: "Oh, oleks ka meie riigiisad sama sirgeseljalised ja kindlameelsed, poleks meie armas isamaa mitte kunagi sellistesse raskustesse uppunud, nagu ta seda nüüd "tänu" ansiplaste-laarlaste hirmuvalitsusele on!" Hakkasin liigutusest nutma ja toonitasin tänukõnes järgmist:

 

KRIIPSU KAAREL

Kriips – kraaps, kriibus – kraabus,
kriips – kraaps, kriibus – kraabus,
Kriipsu – Kaarel meile saabus.

Koerust, vallatust on täis,
lauapaberilgi käib,
hüppab maha laua pealt,
jälgi põrandale veab.

Kriips – kraaps, ...
Hea, et väike huligaan
kaua möllata ei saa,
nurga tagant tuleb tumm
käbe korravalvur kumm.

Siuh – sauh, üks – kaks – kolm,
siuh – sauh, üks – kaks – kolm,
Kriipsu – Kaarel kadund on.

Täna on reede tunne

Töö juures suitsunurgas vestlesime kolleegidega kultuuri teemadel. Kui jutt peale teist kohvi ja kümnendat suitsu filmikunstile libises, ütles Truki: "Ei, kutid, tehke mis tahate, aga Kubriku vastu ei saa keski."

Mulle kargas pähe ainult "Clockwork Orange", aga tahtmata näida lollina ma parem vaikisin tarkust teeseldes. Meie omaarust loodusesõber Võisik õhkas unistavalt: "Jah, aga minule meeldivad ikka Rein Marani filmid rästikutest ja konnadest!" 

Võdistasin õlgu ja olin veel rohkem vait. Samas tundsin, et pean midagi omalt poolt ka ütlema, sest kaaslaste pinevad pilgud koondusid lasertäppidena minule. Mõtlesin ja mõtlesin, aga pea oli nagu tuule poolt tühjaks puhutud, mitte ühtegi nime ei tulnud meelde! Nägin silmanurgast, et Truki hakkas tohutut seatapupussi ihuma ning Võisiku poolt kostis metalliklõbinat, nagu oleks keegi kuuli rauda tõmmanud. Mul hakkas külm. Katsusin meelde tuletada, kustkaudu ma sinna suitsunurka olin tulnud, et siis parajal hetkel sealt minema joosta, ent ka see ei meenunud. "Vanaks hakkan jääma!", mõtlesin omaarust targasti. Truki kraaksatas: "Noh, vana munn, tummaks jäid vä? Tavai, jobannõi budjonnõi, kelle kino sulle kõige rohkem istub?"

Olin nagu puuga pähe saanud, sest Truki sõnade ajal virutas Võisik mulle selja tagant kuvaldaga pähe. Õnneks oli mul barett peas ja see lõi raske vasara rikožetti, õudne tööriist põrkas lööjale endale molli. Äkki oleks justkui päike tuba valgustanud ja ma naeratasin kergendatult. Lõpuks ometi tuli mulle ühe tunnustatud režissööri nimi meelde ja ma sõnasin uhkelt: "Villu Parvet!"

Päris lolliks läinud!

Aksel möllab ja ei taltu

Majanduslik mõtlemine

 

Käisin täna arsti juures, kus mulle öeldi, et ma olen loll. Kah mul uudis, nagu ma ise poleks aimanud! Olin silmakliiniku asemel läinud hullumajja, loll juhus! Juurdlesin selle ime kallal, kui järsku meenus, et kodus on mul ju terve pudel viina, mille dr. Cott tõi.  Vanast ajast veel poolik lauakas ja poolik Liviko tsinn kah. Mõtlesin,  et mis oleks, kui teeks peo, ikka ilge mäluka ja homse tuumapohmakaga Nojah, hea küll, mõtlesin mis ma mõtlesin. Sain kohe aru, et olin rängalt eksinud, sest järgmisena mõtlesin: "Debiil, täna on ju teisipäev, nädala sees ei laku!" Olin väga solvunud ja stressis. Mõtlesin, et maandan hiilivat depressiooni sokulaadi ja präänikutega. Pärast sõin sokulaadi ja präänikuid ja ei jõudnud ära imestada oma enda lollust- oleks ikka pidand viina jooma, oleks maiustustele kulutatud sott alles jäänd.