Sai jälle pisut Tornimäel ringi aeletud. Kaamerasilm nägi palju igasugu rauda, peamiselt mürsukilde, saksmannide konservikarpe ja laustundmatut kola. Siin poseerib päevapiltnikule jupp tundmatut plekki koos mingi pisikese karbi jäänusega:
Toredal teutoonipoisil on õnnetus juhtunud- võikarp kildudeks, naha- ja metalliräbalad laiali ning tagatipuks padrun kah lömmis:
Fragment välitelefoni kaanest. See trügis mulle autosse:
Kompositsioon plekikäraka ja punkrinaeltega:
Täitsa terve katelokk! Tule minuga koju kaasa!
Mingi roomikulüli:
Hulk rauda, peaosas lömastunud mürsukonteiner:
Sõja armid Vaivara surnuaial, kus suisa haudades positsioonidel oldi:
Et reisi põhieesmärk oli hoopis Sirgala, siis paar pilti sealt kah. Olgem ausad- käisime luurel, saime toredalt ex-metsaülemalt vajaliku info kätte ja seega padrikusse väga ei kippunudki. Aga metskonna garaažide ees pikutasid miskise massina rattarumm, mingi raketi detail (pool "lehma" või "Kati"?), gaasimaskitorbik ja mõned toredad isendid veel. Jube oli kuulda, et vahetult enne Jaanipäeva olid mehekesed varem laaneüsast kogutud rauakola metallikokkuostu vedinud! Garaažides endis olevat ka asju, ent polnud meie võimuses neid näha.
Korra siiski lasime endile metsas paari kohta tutvustada. Ja juba esimesel minutil jäi silma kaunis saksa välikaabel, mis tee alt läbi läheb ja kraavitööde käigus purunenud on.
Eks mõne nädala pärast tuleb tõsisem matk teha. Ja sedapuhku tugevamat sorti jõuvankri ning piiksmassina toel. Mine tea, ehk seekord allume ka lahke vene vanapaari kutsele nende aiakese pisut jutu kõrvale teed rüübata.
Käisime täna Loomade Hoiupaigas potensiaalset hiirekeldrit nillimas. Kirjeldamatu!!!
...ja loomulikult Vabadussõja ausammas ühes II MS ohvrite mälestuskividega
Ühele mehele meeldib arvata, et teda ümbritsevad saamatud ja lollpead. Sellele mehele tundub tõemeeli, et kui teda poleks, oleks kõigi elud ammu perses. Mees arvab, et on ülim tarkpea, midagi jumala sarnast. Aga olgem ausad- asjad kipuvad tema "üle-laipade" stiili tõttu enamikule temaga kokku puutuvatest inimestest väga kalliks minema. Mis seal salata, asjad lähevad ikka vahest perse. Ent seda mees ei talu ning leiab alati ka süüdlase. Eriti rumal lugu on siis, kui keegi mingi asjatoimetuse ära lahendab, kuna mees pole sellega hakkama saanud. Siis on alati põrgu lahti!
Homme õdagul tuleb üks iseäranis armas kark mu omandusse! Ja juba reedel saab ta loodetavasti tuleristsed! Juhõissa, verepulm!
Toredal teutoonipoisil on õnnetus juhtunud- võikarp kildudeks, naha- ja metalliräbalad laiali ning tagatipuks padrun kah lömmis:
Fragment välitelefoni kaanest. See trügis mulle autosse:
Kompositsioon plekikäraka ja punkrinaeltega:
Täitsa terve katelokk! Tule minuga koju kaasa!
Mingi roomikulüli:
Hulk rauda, peaosas lömastunud mürsukonteiner:
Sõja armid Vaivara surnuaial, kus suisa haudades positsioonidel oldi:
Et reisi põhieesmärk oli hoopis Sirgala, siis paar pilti sealt kah. Olgem ausad- käisime luurel, saime toredalt ex-metsaülemalt vajaliku info kätte ja seega padrikusse väga ei kippunudki. Aga metskonna garaažide ees pikutasid miskise massina rattarumm, mingi raketi detail (pool "lehma" või "Kati"?), gaasimaskitorbik ja mõned toredad isendid veel. Jube oli kuulda, et vahetult enne Jaanipäeva olid mehekesed varem laaneüsast kogutud rauakola metallikokkuostu vedinud! Garaažides endis olevat ka asju, ent polnud meie võimuses neid näha.
Korra siiski lasime endile metsas paari kohta tutvustada. Ja juba esimesel minutil jäi silma kaunis saksa välikaabel, mis tee alt läbi läheb ja kraavitööde käigus purunenud on.
Eks mõne nädala pärast tuleb tõsisem matk teha. Ja sedapuhku tugevamat sorti jõuvankri ning piiksmassina toel. Mine tea, ehk seekord allume ka lahke vene vanapaari kutsele nende aiakese pisut jutu kõrvale teed rüübata.
