Forresteri moeimpeerium

Vaatasime puhketoas "Vapraid ja ilusaid". Küll Ritš, Meissi, Prukk, Pritšet, Ämber, Sälli ja teised ikka tembutasid! Ja mihukesi vempe nad viskasid!

Kauni idülli rikkus Helmut, kes tõi oma auto mulle ülevaatusele. Ise kiitis, et täitsa tutikas merss, aga näe, karbuss jupsib. Et pemmidel ja toikaritel olla see tavaline asi, ent mersu puhul on see ennekuulmatu. Raisk, nagu mul ilma selleta veel vähe oleks tööd olnud! Ütlesin, et ei mina seda autovärki jaga; minu jaoks on nad kõik ühed siksid ja mosud puha. Helmut mangus, et ole nüüd, sa ju vana mehaanik, tee see kuradi karbuss korda ja viska jagajale ka silm peale. Vangutasin pead ja pakkusin, et äkki on mersul hoopis kumm tühi või pents otsas. Helmut sülitas ja sõitis minema.

Kus me pärast alles naistega naersime! No on loll mees- toob auto karjalauta remonti! Mida meiesugused noored pipravitud ka mootoritest teame! Samas helises puhketoas telefon. Helistasid töökoja kutid, kes lubasid õhtul viinadega meie poolt läbi hüpata. Elevalt vadistades jooksime lüpsisaali, kus veits trenni mõttes udaratest värsket piima imesime. Siis panime lühemad kitlid selga, uhasime tutid kuivand sõnnikust puhtaks ja jäime ootama. Telekast tuli "Maamees otsib naist", meid see aga ei kottind. Meid kõditas teadmine, et kohe-kohe tulevad traktoristi-poisid viinadega ja eks nemad siis meid kotivad ka. Uhh, kuidas kõditas!

People change

Suurest Isamaasõjast ma osa ei võtnud, kuna viibisin maal vanaema juures, ega teadnudki, et tapelung lahti on! 41. aasta suvel astusid meite õuele Hans, Fritz ja Wilhelm, kes avaldasid soovi osta "aierit, špekki ja butterit". Võtsin raiskadelt topelthinda ja lollid olid veel rõõmsad ka, kui neile tagatipuks seitse patja ning neli tekki pähe määrisin. Fašistidest jäi mulle mälestuseks tubli kuuliprits elik MG.
44. aasta sügisel sadasid meite tarre sisse Miša, Vanja ja Afanasi, kes sissejuhatuseks mu vanaema maha lasid ja karjusid siis mulle: "Dai vodku!" Andsin soldatitele mannergu puupiiritust ja paar purki käärind moosi. Vanja küsis, kus mu metali plaadid on. Ütlesin, et mul metalit pole, kuulan aint träänssi ja haussi ja haardpiiti. Selle peale surus melomaanist sõdur mulle täägi ribide vahele ning sisistas: "Plastinki gevi metalla zjuda, jobtvajumatj! CD, suka, Manowar!" Andsin talle siidisukad ja samovari, seinakella ning pildiraami võttis ta ise ("Padarok dlja Verka", nagu ta ütles). Lõpuks hakkasid nad mu vanaemalt alukaid ja kõrvarõngaid ära kiskuma, mis mul lõplikult kopa ette viskas. Tõmbasin värdjatele MG-tule peale ja matsin nad pärast sauna taha, otse kolme saksa lolli kõrvale.
Pärast tegin hunniku võileibu ning ajasime vanaemaga niisama lorajuttu. Tuli välja, et memm poldki surnd, kuul oli ta needitud nahktagisse kinni jäänud! Küll sai alles naerda! Vanaema lasi lihastel kuivetand naha all mängelda, mina tantsisin preiki. Tundsime end vabadena, nagu maitiakes!

Pühapäeva hommik pannkookide...

...ja elegantselt serveeritud piimaga...

Kastide kurb saatus

Ehk mis juhtub hääde sõjakastidega, kui nad umbes 12-ks aastaks looduse meelevalda jätta.

Valelikkus on moodi läinud

Seepärast viis tee mind Astangu militaarmaastikule. Ja tõi tagasi ka!

Mõistulugu seente riskantsest elukesest

Jevdoki ja Vsevolod läksid metsa seenele. Seal kohtasid nad Fedoti ning Serafimi, kes olid silmini täis ja vägistasid parajasti ühte vanaeite. Jevdoki hüüdis kõuehäälel: "Jefreitor Fedot! Leitenant Serafim! Teid võtku marutaudis karu! Mis sünnib siin, ma nõuan aru!?"
Üleni verine Serafim siis lausus targasti: "Seltsimees polkovnik, teil` varmalt kannan ette! Armuasju ajame, muud teoksil pole mette!"
Polkovnik Jevdoki heldis ja muheles. Isalikult silitas ta Serafimi juukseid, kuhu olid kleepunud vanamuti soolikatükid, ning sõnas siis: "Eks omal ajal kaugel maal fašiste taga ajades sai isegi neid armuradu kõikjal ohtralt tallatud. Ma näen, Fedot ja Serafim, te justkui mina noorena; just sama entusiastlikud, vaprad te ja vallatud!"
Serafim ja Fedot, kes ka vanamuti raipejäänuste kallal omadega ühele poole saanud oli ja verest ning muudest kehavedelikest jälgilt tilkus, röökisid kulpi tagudes ühest suust: "Služuu savetskomu sajuuzu!"
"Eh, malatsõõ," pühkis vana polkovnik vargsi silmanurgast härduspisara ning andis siis peanoogutusega märku Vsevolodile, kes seni eemal oli seisnud. Major lähenes seltskonnale ja tõi sinelihõlma alt lagedale granaadiheitja. Kõlas lask, pritsis pask, pruuniks värvus hele kask.
"RPG on vahva relv, ta uhkus me naroodile! Vaat` kuis ihhu sobitus ta kahele uroodile!" naeris polkovnik Jevdoki ning pilgutas major Vsevolodile kelmilt silma. Samblale langevate sinelite alt paljastusid alasti kehad ning seltsimehed ohvitserid kargasid kallale vanamoorile, kellest oli alles vaid verine kondipuru ja pisut sitta.

Seened rõõmustasid: ei saand neist jagu vanamutt, ei hakanud nende peale ka Sisevägede ohvitseride hambad. Küll on vahva vegeteerida!

Pühaba, gigantne on pohmell

Trakooniku sünna läks tavalise eestipärase labraka tähe all- sai kulistatud "oma klassi turvalisimat", sai basseinis lupsu löödud, sai enda mainekujundusele ohtralt kaasa aidatud ja peaaegu oleks kakelungigi saand. A näe, kurat, ei saand. Ja omme siis tööle hinge vaakuma.

Aga reedel vötame suuna vabariigi ida-aladele, kus plaan maapõu rauasaastast vabastada.

Arilik lauba, väikse pohmakaga

Käisime täna Patarei vanglas. Sisse kahjuks ei saanud, kuna seal oli mingi kunstinäitus. Aga kuuldes sõna "kunst", haarab mu käsi revolvri järele. Pärast käisime ka Lennusadamas, vinge oli lõpuks Lembitu ja Suure Tõllu sisikond oma silmaga ära näha. Ja ega vesilennukite angaarid ka mingid kehvad ehitised pole. Mine kindlasti, laevad teevad!
Aga nüid tuleb varsti Ahtungpeibi siia ja tema järel valgub meie tarre Mooooooor. Üheskoos põrutame Paljassaarde, kus toimub Trakooniku sünnipäevapilgar.

Ole sinagi hea laps!

Tetsamöll ja Karppiklooni

Armas naesuke wöitis täna omugu kaits peaset Rokafeesse, kus püüne pääl jaurawad Tötsamell ja Klorppikaani. Mes tetta, tuleb menna kaima ka wiletsamat sorti kuntsi, kut maksuta saab ja parembat wötta ep ole.
Aga juuresolewad pääwapildid elik wotod töendawad taas, et sinu poolt palawaste armastet Loits trambib ikke endistwiisi rahwusliku enesetäädwuse ja etnoseuhkuse kullaseid radasid.

Keitsiga on, raip, jälle äda & vilezus.

Kahju kohe. Kuram, hää kameraad ja puha vanadest aegadest, aga nii pirts teine viimastel aastatel. Tea kohe, mes uss teda ammustand on. Vai on see vanadus?

Mõned kastid

Aljošad

Sinimäed

Vaivara vanalt kalmistult tõin täna ühe miinipilduja moonakasti, mis küll koledasti roostes ja kaan lömmis, ent siiski armas minule, kuna välja tulnud eestlaste positsioonidelt. Samuti sokutasin samast pagasnikusse ühe labida, millega eesti poisid omal ajal haudade vahele endile kaevikuid ja punkreid kaevanud. Maha jäi veel üks labidas ja üht-teist huvitavat veel, ent kallis naene heitis mulle kriitilise pilgu... Grenaderimäelt tarisin kaasa ühe lõhkenud mürsu, peotäie padruneid, padrunikesti, ühe kiirlaadija ja miskise pisikese alumiiniumpandlakese, kus nahajäänused küljes. Maha jätsin ka kõiksugu kraami, sealhulgas leitud luumehe jäänused, kelle mulla alla suskasin ja hääd und soovisin. Kõrgendikult 69,9 tassisin kaasa jubedaste mulgustatud sibulakoore ja veel mõned padrunid. Ühe gaasimaski klaasi plastkatte võtsin ka ühes, sest sellel ilusti kirjad säilinud: "bwz 1943 Innenseite". Maha jäi igasugu mutru. Kusjuures mingit erivarustust kaasas polnud, kõik see tavaar lesis eelnevatest "muttidest" väljakaevatuna kenasti maakamaral. Küll oli kahju säält lahkuda, sest palju jäi nägemata-uurimata, ent nüüd olid naesukese vihjed mu päritolule, vaimsele tervisele ja sugusuutlikkusele juba mõtlikuks tegevad.

NB! Juuresoleval pildil on vaid illustreeriv tähendus; võimalik sarnasus kellegagi on juhuslik!

Sibulapeenar

Vae victis

Obersavischarführer Hundilõust

Eesti Vaenlased