Okei, Ahto, kanna reklaamirahad käbe üle!

Puhas Kuld :D

Prajjan Aadams: kas Darkthrone polegi Itaalia rõivabränd?

Lapsed ja vanakesed, teie ärge edasi lugege, sest täna vestleme romantikast läbi meditsiiniprisma. Meile on kirjutanud Cäytlin-Tseribell, 17a., üksikema Kohilast:

"Tere!

Maik ja Ritsikas ütlesid mulle ükskord, et davai, Kätu, hüppa peale, lähme teeme paar tiiru, meil on liiter viina ka! Ma mõtlesin, ei vai natt, kuttidel oli päris normaalne bemm ja mõnusat tümmi tuli ka sealt seest. Hüppasin tagaistmele. Alguses oli kõik okei, poisid viskasid kildu ja jõime viina mehukatiga, makist tuli ka aint mu lemmarlugusi, näiteks Tžidžidagostiino ja Tiesto. A siis jättis Maik kuskil garaažide taga auto seisma ja nad hakkasid mind käperdama igalt poolt. Ise ütlesid, et nad ilgelt armastavad mind ja ma saan järgmine nädal kaks sotti janiedasi, aga tegelikult keerasid nad mulle lihtsalt taha ja viskasid pärast autost välja ja lubasid maha lüüa, kui kellelgi räägin.

See juhtus juba neli aastat tagasi, nüüd on mul laps, tütar, panin talle nimeks Dženny-Brandyfika. Aga ma olen aru saanud nüüd, et ma ikka tegelt üldse last ei taha, olen veel nii noor ja tahaks niisama möllata täiega ringi. Meest mul pole ja raha ka üldse ei ole. Tahtsin minna aborti tegema, aga arst ütles, et kas ma olen debiil vä, et juba hilja on abordiks. Ma ei teagi, mida teha, aga last küll ei taha. Äkki teie oskate aidata?

PS: mu tütar on lisaks veel taun ka, silmade vahe on meeter nagu Jaag Upkreemil."

Teile vastab ämmaisand dr. Cott:

"Türa, vana lits, päris segi keerand vä? Tule minu juurde, ma topin sulle su ebardi jalgupidi putsi tagasi, nahui! Ära kuse, kõik saab korda-korda-korda-korda, sest ma armastan sind! Sellest saab meie suvi! On küll hilja! Okei siis, astu läbi, teeme ära, milles vapross, nahhui!"

Ööstlased

In November, the death screams of life joy are fading into the victorious songs of winter. The air is grey, low clouds are weighing heavily on the back, bottomless mud is smothering all hopes - the nature is committing suicide. The coming winter brings along murderous frost, buries all the living under a white shroud of death and declares an eternal night. On these evenings, Nightonians are drinking hard, accompanied by grief and angst. The people become shadows, their scarce words sound like the howls of wolves, their souls turn into an abysmal slough and hearts become the graves of compassion. Such is the life in Nightonia, and such are the Nightonians. Such are also Gates and Mantas, the quondam crew members of the flak’n’roll attack boat Loits, and their bastard son Sorts.

L'AMOUR, LE SEXE, LA DROGGUE, LA MORT

Le Divin Provocateur

Sotrsu särkide ettetellimine

Hind nii naistel kui meestel 175.-

Pildid

Kessu, sulle lohutuseks väike workshop

Ehk missugune universiaalne aksessuaar on pealtnäha harilik lapse sitapott. Saab teisse häda teha, hea selles näiteks kapsaid hapendada, kui muud anumat käepärast pole. Ja kui mineks Harku Järve Kantrile, ent midagi stiilset pole pähe panna- ikka vana hea pissuaar. Endžoi!

Jii-haa!

Nightonian thirst

Palju õnne, Veikals!

Nupsikut õnnitlevad sünkari puhul fashionistad Eindželist ja Naitmänist!

Siis veel siuke lugu ka, et...

...kui sul munnigi paremat teha pole, siis astu läbi ilusate asjade päevalt.

Vhuooo-o-o-o-oo!

Ükspäev helistas mulle salapärane mees, kes peitub Loitsu, Manatarka, Hard Rock Cluppi ja Tapperisse. Ütles, et tal kaks uudist, üks sitt, teine normaal. Sitt oli, et ta pani ühe kuupäevaga valusa tala, hea oli, et äkki tuleb tänavusse hevilaagrisse see superbänd. Kui tundub, et kallis või midagi, jätke kurat vinntrollid ja rotingkraistid ära, aga määd sinn olgu olla!

Palju õnne, doktor Cott!

Sportlik tervitus SS-diviisi "Jossif Stalin" veteranide ühenduselt!

Palju õnne, Gates!

Juubilari tervitavad endised kolleegid NKVD-st, perekond Ozzypov ja Harjumaa vabadusvõitlejate sektsioon "Juden Raus!"

Vaadake, põhulõuad, milline õnn...

...on elada kaugel Põhjas

Palju õnne, Achtung Baby!

Kadrina rahvamaja halba ja paljude tütarlaste niisket unenägu tervitavad 340. sünnipäeval Verner, Elmar, Saima perega, pensionäride bläkiklubi "Külmking" ning lapsed lastelastega.

...is better than no job

Jebensi ja Kemmi must minevik

Tanzen verboten!

Reede hommikul kohtusin kolleegide-interpreetidega lennujaamas, et lennata Tüsseltorhhvi ja sealt järgmisel päeval edasi kimada Pelgjasse, kus meil etendus pidi olema. Kell oli ilgelt vähe ja traditsioonist viinajanu seega kohe peale ei tulnud (samas oleme Isaga ka hommikul kell 6 lennujaamas liitri viint sisse imenud), alles lennukis võtsime esimesed kanged Läti õlled. Ümberistumisel Riias jäi meile paar tundi vaba aega, seega pood>viin>salasuits peldikus (kuna Riia lennukas on vist maailmas ainus, kus ei võimaldata suitsetamist isegi õues). Nii, järgmisel lennukil, reisusihiks Tüsseltorhhv. Hunnik kanget õlli, vorstikesed, rohkem ei mäleta. Tüsseltorhhvi jõudsime maani täis olekus, aga õnneks ei oldud meile vastu tuldud ja saime seal kaks tundi oodata. Seega veel 3 viina (üks neist kukkus veel kildudeks, millest meil oli tuline pohui, sest kohe võeti poest odav 17-eurine nott asemele). Meenutada pole suurt midagi, aga järgmisel hommikul ilmnes, et olin taas telefoni ära kaotanud. Lõpuks tuli üks tohutu paksmagu meile järgi. Tüübi nimi oli Torso ja rendiautoks oli Mazda 5, mis on umbes Mosse mõõtu. A meil oli ka sellest pohh, tuju oli hea (arvatavasti, sest ei mäleta) ja poole tunni pärast jõudsime pleisi peale, kus pikalt jokutamata järjekordsed viinad (2) tegime. Taustaks käis räme pornofilm, aga siin andis end näkku joodud liiter viina tunda- schlagbaum jäi suletuks. Nojah, siis viidi meid restoraani, kus söögi alla ja kõrvale otse loomulikult ohtralt viina ja õlli lauda veeti. Lihakamakas oli nii pirakas, et seda m sisse ei suutnud pressida, organism ei võtnud enam omaks. Isa oli muidugi veel sitemas seisus selleks ajaks, jalad ei kuulanud enam sõna ja peale esimest peldikus käiku polnud tast enam suuremat jutumeest kah. Keeras ennast hoopis majesteetlikult lauale magama, vahepeal haaras peoga mu praetaldrikult palukesi (kusjuures mitte liha või kardulat, vaid põhiliselt kastet ja muud vedelat ködi). Mingi aeg siis seltskond lagunes, mina talutasin Isa pleisi peale, teised läksid baaridesse pummeldama. Pleisil kukkus Isa jope ja kingadega voodisse, ning inises haledalt, et ma talle tekki annaksin, ilgelt külm olevat. Ma ei tea, kui kaua aega möödus, aga kuskil 4-5 paiku hommikul oli Isa juba laua ääres ning pumpas ennast uuesti viin täis. Pumpamise kõrvale rääkis fritsud, et Pelgjast tuli sitt uudis: "tänu" sügisel vastu võetud seadustele ei lubata seal enam sedasorti kontserte korraldada. Kusjuures Pelgjasse oleks meil Tüsseltorhhvist sõita olnud umbes tunnike. Sakslased lahedasid tekkinud jama omaarust elegantselt- ainuke koht Saksamaal, kus võiks sellist pidu pidada, asus ligi 700km meist eemal, Tsehhi piiri ääres! Egas midagi, pakkisime oma pohmas kered imepisikesse Mazdasse ja andsime hagu, reisukaaslasteks kitsikusest valutav perse, pohmakas, uni ja õnneks ka mõned õlled. Pärast päevapikkust sõitu olime kohal mingis küladiskoteegis, mis tervitas meid nullilähedase temperatuuriga. Oli nii külm, et isegi jook ei läind alla, magada ka ei saanud, kuigi uni oli suur nagu Ronn Džeremi türa. Tasapisi selgus veel, et kuuest välja kuulutatud bändist on kohal ainult kolm, ülejäänud saatsid korraldaja putsi. Veel tasapisimini selgus, et ka tehnikat praktiliselt pole. Ometi andsid kaks maailma kõige sitemat bändi ja meie oma tuntud headuses siukse keikka, et lava ees naised kaklesid ja ment korduvalt piiramas käis. Ja oh rõõmu: seejärel istusime jälle autosse ja sõitsime jälle ligi 700km! Hommikuks olime pleisil tagasi, sättisime end korda ja kimasime Pohhumisse litsijalile, kuna ootamatult lesestunud Kemmi tabas meeletu nikunälg. Sõitsime ringi ja valisime poisile pruuti. Endine lastekodulaps, kommunistist naisest lahku läinud Kemm, põlgas muidugi kümneeurised huukerid ära, pidime minema päris lõbumajade kvartalisse. Ka seal vigurdas mees, kelle endine eit ja lapse ema kuulu järgi ühe teatava staarisaate päkapiku-kalvetmardi imitaatoriga plaani peab, käis mitu tiiru ümber koledate ja ilusate litside ega osanud valida. Lõpuks lükkasime ta jõuga ühte kuuti sisse. Rohkem polegi midagi rääkida, mingit meeleolu ei ole. Aa, õige jah, Alice Coorep unustas oma kidra sakslaste maale.

Metroo

Sortsi on üsna õigustatult peetud Eesti algupärase "true Estonian black metal" lipulaevaks, ehkki enne käesoleva arvustuse subjekti suutis bänd kümme aastat tagasi väljastada vaid ühe (ja suurepärase) loo "Demons On The Ride".

Nüüd on siis kõik vahepealsed kuulujutud bändi reinkarneerumisest ja uuest kauaoodatust materjalist ka füüsilise kinnituse saanud, sest Ameerikamaal resideeruv Regimental Records on ligi aastase hilinemisega suutnud Sortsi debüüt-minialbumi lõpuks ka plaadile pressida.

Sorts mängib plaadil järgmises all-star-koosseisus: Ank (Tharaphita) vokaalil, bändi aju ja mootor Gates (ex-Loits) kitarril, Mantas (ex-Loits) bassil ning Thon (Urt, Sõjaruun) trummidel. On vist üsna selge, et ootuste üleskruvimisega sai see plaat suurepäraselt hakkama.

"Made In Nightonia" koosneb neljast võrdlemisi sarnase ülesehitusega loost, keskmise pikkusega viis minutit. Avarada "The Wave Of Fear" paneb koheselt paika plaadi kursi, millel bänd purjetab kuni lõpuni. Muusikaliselt on tegu puhta vanakooliga, eesmärgipärase retrospektiiviga - esmane võrdlusmoment tekib vana hea Darkthrone'iga, lisaks ka nõks Mayhemit ning Satyriconi. Kõrva torkab black-metali kaanonitele omane "õhuke" keldrisaund, samas on kõik instrumendid võrdlemisi jälgitavad .

Saund tingib ka selle, et plaat ei kipu ennast esimesel kuulamisel avama, s.t. lood ei eristu teineteisest piisavalt. Asi paraneb tunduvalt pärast mitmekordset kuulamist. Plaadi parimaks looks kujuneb vaieldamatult lõpulugu "Barbwire Superstar" oma märksa mitmekesisema struktuuri ning vägagi toimivate tempomuudatustega.

Nagu öeldud, hoolitseb vokaali eest Tharaphitast tuntud Ank, nimi, mis juba iseenesest tõotab kvaliteeti.

Samas, mis seal salata, oleksin oodanud midagi enamat - tegu on küll tugeva vokaalipartiiga, mis ajab asja vägagi ära, kuid kipub jääma kaunis üheülbaliseks ja emotsioonituks (Tharaphitas toimib see vokaal palju paremini). Palun keerake maniakaalsuse nuppu järgmisel materjalil juurde!

Kui laulust juba juttu tuli, siis see on puhtalt inglisekeelne; kohe kindlasti tasub muusika kuulamise kõrvalt keskenduda ka Mantase poolt kirjapandud enese- ja muidu ka iroonilistele laulusõnadele, mis on väärtuseks omaette.

Plaadi kujundust lähemalt uurides tabasin ootamatult ära, kui väga meenutab see Mayhemi legendaarset "Wolf's Lair Abyss" minialbumit aastast 1997, nii ühiste kujunduselementide kui ka loomulikult plaadiformaadi poolest. Ja mis seal salata, ka Sorts ei ole 1990. aastate Mayhemist ülemäära kaugele kukkunud…

Jah, Sorts ei suuda üllatada ega šokeerida oma Norra esiisade vaimus, kuid anno 2010 kujutab "Made In Nightonia" endast väga vajalikku elustavat laksu kodumaisele ehedale black-metalile (rõhk sõnal "ehe"!).

Nineties comin'  back!

7,5/10 Virko Pirrus

Mistika, tšornaja magija i notš vampira

Ühe USA eide imeline seiklus

Joptvaju

Reisukevad on alanud. Olin täitsa ära unustanud, et sel reedel lendab armaada Belgiasse, õudne šokk! Jõudsin juba reede õhtuks ühe kohtumise kokku leppida ja puha ja nüüd selline jama ja vittus ühesõnaga. Jälestan vahemaid ja võõraid paiku. Järjekorras siis Albion ning Kreeka :(

Olgu neetud telefoni leiutamise päev!

Rõve masin tuli eile õhtul minu juurde tagasi, keegi oli isegi aku ääreni täis laadinud salapärast energiafluidumit, mida lollid elektriks nimetavad. Võib-olla just selle tõttu oli möödunud öö erakordselt rahutu ja tänane päev harilik vegeteerimine.

Aeg teha kokkuvõtteid

Kui inimene on ikka viina peal kasvanud, siis pole mõtet igasugu muud solki endale sisse pumbata. Ilge kogus õlli ja jäägert laastasid mind laupäeval nagu orkaan, neerud ja maks ei saa sellise kombinatsiooniga kuidagi hakkama, praegugi veel kimbutab pohmell. Lisaks võib peo plusspoolele kanda telefoni, mille ma ära kaotasin. Tra, mul on Tapperiga mingi needus või muu huinjaa, olen sinna kaotanud džempri, fotoka, hunniku heliplaate ja sedapuhku siis aparatuuri, mille abil ma seni olin harjunud reaalse eluga kontakti looma. Nii et palju õnne kõigile, kes mulle eile ja täna on üritanud helistada!