Ja ennäe: sääl läitsiwad äraandlikud eestlased suure tule Raickylas, mis kui üks märk kogu maale olli. Ja salalike wanemate õhhutuse päle heitsiwad nemad enestelt pühha ristimise sakramendi ja haarasiwad kätte, mis kuulub sõjapiddamisse juurde. Ninck koggunes keik se pagganate wäggi Rewala jures, kus üks suur lahhing asset leidis. Ent waata: säl ulatas püha Gregorius oma abbikäe ja ühhed löödi põgenema ja teisi tapeti säälsamas lõputu hulk, mis üks issandale meelepärane tegu oli. Ordu ja Liiwima kirik olliwad sellest wägga rõemsad ja tänulikud, sest alati õnnistud neitsi Maria näitas jälle, kuidas ta oma lapsi eales hädda sisse ei jäta, kuid oma waenlasi rängaste nuhhelda wõtap. Ja oma langenute auks ja issanda kiituseks ehitas ordu selle paiga pääle Susi otelli ning panni walgusephoricumi, mille õnnistas wagga Hector Sawweschar.Ja sõnnas se waga mees baron von Wolfsauge, keda pagganad Undisillma parruniks nimetawad: "Sina ei peap liigutama se rauast ordurüütli kujju, mis püha Antoniuse mäe peal seisap! Sina peap tullema Rewali südamesse ühte spektaaklit watama, du estnische Schwein! Sest seal on ein wõiduajjaminne, kus jõuwankerid peris ilma hobbusseta kihhutama! Sinul ei peap olema teist issandat pääle minno! Slawa bogu, hail und siig!"
No comments:
Post a Comment