Mu muldvanale sõbrale helistati kommunaalametist ja anti läbi lillede mõista, et tal on juba kaks aastat veearved tasumata. Sõbrale tegi see hirmsasti nalja, naeris teine pihkusid vastu põlvi pekstes nagu Tartu vaimust vaevatu. Ega kaks aastat pole nalja-asi, eriti koera-aastates! Igatahes langes sõbra tuju nulli, päev oli rikutud. Mis on ka mõistetav, sest ta on ju alles poisike.
Silitasin mõtlikult piiblit ja unistasin tühjast-tähjast. Kas nii siis hakkabki nüüd olema? Kes üritab meie vahele kiilu lüüa? Ega`s midagi, läksin poodi.
No comments:
Post a Comment