Mul on üks sõber, Riho nimeks tal, Riks, Rikukene. Pudel on tema altar, kõrts tema kirik; viin on ta mõrsja ja maksatsirroos abielu sakrament. Kuldsete kätega mees, ehitas maakividest ihüksi majagi valmis, mille käigus selja ära nihestas. Ütlesin küll, et mis sa jamad, kutsume kraana, aga Riks pole uskuma jäänud. Peale selle parandab naabrite televiisoreid, jalatseid, hambaid ja teeb pooliku eest isegi aborte.Ükskord jäi purjus peaga jahil olles metsa magama. Ärkas selle peale, et keegi teda kileda häälega hõikus. Riks lõi püssi palge ja andis tuld. Ämm lõugas veel valjemini. Ega`s midagi, Riku tõmbas teise raua ka tühjaks. Vana tubli põdrakuul tegi head tööd, ämm jäi õige vaguraks.
Järgmisel hommikul traktorit putitades ajas ennast muigama see jahilkäik. Ei tea tänapäevani, kelle ämm see laanes jahedaks tehti, Riks ju vanapoiss! Küll see viinusk teeb ikka vigurit!
No comments:
Post a Comment