Lukuabi

"Kuidas tohin teid kutsuda, oo päikesest säravam ja kuupaistest kaunim neid?," õhkas spordibaasi administraator läbi väikese luugi.
"Vabandage, kuid ma pole neiu, vaid meesterahvas, on Toomas nimeks mul," vastasin punastamist teeseldes.
"Oh ei, mu vaest südant ärge togake mõttemõõgaga ning mu hingekeeli ärge raiuge läbi sõnasaabliga, imeline jumalanna," ägas kiimas geront, "te olete mu öösarnasesse päeva valgust tõesti toomas. Teid võtta soovin nüüd siinsamas..."
"Mine perse," sekkusin viisakalt vanamehe vadinasse, "olen Toomas, mitte Terje elik Mirjam!"
Vanadusnõtrusest ja lihahimust väeti taat oigas valulikult ja ulatas mulle palutud võtme. Võti oli aus ja hea: ühes otsas sõrg, teises auväärt kikilips. Sõrgkang on nutikas universaalvõti, mis oma nime sai kuulsalt leidurilt Sir Kangilt. Kikilips aga murrab lahti kõik lukusüdamed.
Hiljem, miilitsajaoskonnas peksa saades adusin, et mu nimi ikkagi pole Toomas. Usalduslikus vestluses tunnistasin murdvarguse üles. Veelgi usalduslikumas vestluses võtsin pika veenmise peale omaks isegi inimsöömise, mida iganes. Sain aru, et militsionääridel on kasutada võimsad võtmed keelepaelte lahti sõlmimiseks. Tundsin end paljaks varastatuna.