Nägin täna öösi unes indiaanipealike salanõupidamist. Pisut kuse moodi haisva koeranahkadest vigvami tagant piiludes nägin taevaniulatuvate leekidega lõket, mille kohal vardas kärssas seksikas piisoniperse. Ja seal nad istusid, preeriahundid, pampade pojad, kolm piipu pahvivat pealikku Winnetou, Lembetou ja Taavi Immatou. Kompasin instinktiivselt puusalt oma truud kolti, ent kabuur oli tühi. Õnneks oli minuga kaasas üks kergete elukommetega tütarlaps, kelle tupest ma viivitamatult oma sõjahuia rabasin. Sellega oli mu uljus otsas, sest äkitselt ei teadnud ma, mida edasi teha. Unenägu katkes, ent seda siiski vaid selleks, et jätkuda kohe järgmise, kirjeldamatult õudsema nägemusena. Ärkasin hommikul, pea valutas, sisikonnas pidasid pidu liiter okset ja pohmakapeer. Raskustega sain jalule ning koperdasin peldikusse, kus lisaks kahele peoloomale väljutasin potitäie parimat verist kust. Sitt oli olla, ei hakanud kergem ka pärast neid spaaprotseduure. Vaatasin oma jalgu, need olid joomisest mingiteks kolmekümne sentimeetri pikkusteks junnideks muutunud, millegipärast katsid neid harjumatult rinnuni ülestõmmatud ja auklikud teksad, seljas oli mul rõve ruuduline särk ja sardellisarnaseid käsivarsi katsid enneolematult koledad tätokad. Läksin vannituppa ja hoidsin kuidagi liiga suurena tunduvat pead külma vee all. Tavaliselt mu mõistus hakkab selle peale vähe teravamalt tööle, sedapuhku jäin aga juskui veel lollimaks. Nii palju sain siiki aru, et keegi värdjas on öösel kraanikausi absurdselt kõrgele lae alla kruvinud, sest pea loputamiseks pidin ronima redelile. Kuivatasin oma nägu ja heitsin ikka veel redelil seistes pilgu peeglisse. Teadsin, et pärast rajusid pidusid näen ma välja vanemana, kui ma tegelikult olen, aga selleks, mis mulle nüüd peeglist vastu vaatas, ma valmis polnud. Kukkusin röökides põrandale. Tuli välja, et olin ennast Termika lauljaks joonud!
*
"Missa, litapoeg, kisad nigu jeeriku pasun!", sain küünarnukihoobi roietesse. Avasin silmad ja vaatasin ruttu teki alla. Paksude päkapikujalgade ja lõhkiste džiinide asemel olid seal kaks peenikest karvast jäset, täitsa samasugused, nagu mu persest välja turritavad. Kobasin öökapist taskupeegli ja heitsin sinna ettevaatlikult pilgu. Poolemeetrise vahega silmade asemel naeratas mulle sealt vastu ilus, mehine, intelligentsusele ja peenele maitsele viitav nägu, jällegi täitsa minu nägu nagu siga ja kägu! Andsin kallile naisele õnnelikult musu.
No comments:
Post a Comment