J. von Roti lapsepõlv ja kujunemistee vabadusvõitlejaks

Ennemuistsel aal, mil meie rahvas veel Tsaari-Vene rahvaste vanglas vaevlesid, oli von Rotidel uhke mõisavaldus Eestimaa kubermangu põhjarannikul. Parunid kurnasid küla ning piinasid isakese imperaatori armust oma pärisorje. Ent kuna ümbruskonnas teisi aadlikuid ei leidunud, oli väikese Jebensi igapäevaseks mängukaaslaseks lihtne karjapoiss Vova, kes luges palju, õppis vallakoolis ainult viitele ja aitas alati oma vanemaid. Aastaid hiljem tegi ta Neevalinnas revolutsiooni ja armastas lapsi, ent see ei puutu meie jutustusse. Jebensi vanemad ei sallinud Volodja Uljanovit mitte üks raas ja keelasid lastel läbikäimise. Salaja poisid siiski kohtusid ning siis mängisid nad harilikult suurt Ukraina näljahäda, eraomanike küüditamist või lustlikku rollimängu, mille käigus üks neist kehastas vasarat, teine aga sirpi. Kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne, aga sellest alles hiljem aru sain!

Kord mänguhoos sidus Volodja Jebensile kaela punase rätiku ja ütles, et see olla hindamatu kingitus tänulikelt külakehvikutelt. Jebens oli lihtsa ent suursuguse kingituse üle väga uhke ja jäi suurest õnnest lausa purju. Kui ta õhtul koju tuigerdas ja lossihallis hinnalise jääkarunaha täis oksendas, sai vanemate mõõt täis. Vana parun sõnas oma kaasale: "Poisiraisk on jälle silmini täis. Nii on alati, kui ta selle bolševikuvärdjaga ringi aeleb. Aga nüüd aitab!" Öelnud need lapse hingele nii valusad sõnad, lukustas ta Jebensi selle tuppa. Jebens oksendas veel kord ning nuttis ennast magama. Ärritunud vanemad istusid öö läbi ärkvel ja kavandasid suurejoonelist kättemaksuakti, mille käigus pidi mitu küla maani maha põletatama.

Hommik oli jube. Noore Jebensi pea valutas, kurk kuivas ja suus oli das Schmeck wie eine Scheisse. Punane kaelarätt oleks teda justkui kägistanud ning ta rabas selle kaelast. Seejärel üritas ta tulutult toast väljuda, kuid uks oli lukus.

"Dver, pljäd, sakrõto, nahui!?", imestas poisike endamisi ja hüüdis haleda häälega:

"Mama!"

Oli kuulda trepist üles tulevaid samme, mis peatusid tema toakese ukse taga. Siis ütles parunessi kalk hääl:

"See on sulle selle kuradi punase rajakaga mehkeldamise eest, võ aristovanõ, vot tak!"

"Nu satšem tõ, mama," lalises muserdatud Jebla, nagu teda külalapsed kutsusid, "ne nada!"

"Nada, pristupnik, nada!", tänitas ema vastu.

"Nu što võ, kakoi ja pristupnik!? Olen ju teie lihane poeg, Jebens von Rot on mu nimi kirikuraamatute järgi," hüüdis meeleheitel Jebenti Dušu, nagu teda kutsus von Rotide musulmanist kutsar.

"Jobannõivrot!", põrises seepeale ukse taga vana paruni mahlane bariton, "revolutsjoner unas! Vsjo vremja takoi umnõi! Ja tebe pakažu, sukin sõn!"

Läbi ukse tundis täiesti löödud Jebens äsja ihutud kirve mõrkjat aroomi.

*

Vanarahvas teab rääkida, et see lapsepõlve traumaatiline kogemus saigi ajendiks, miks Jebensist hilisemal perioodil kujunes Viktor Kingissepa ja Pavlik Morozovi verine timukas ning töötava klassi õel vaenlane. Laialt on teada selle natsionalistliku hüdra vasikavaimustus, kui fašistid tema lapsepõlve õpetaja Lenini poolt loodud Nõukogudemaale kallale tungisid ja miljoneid tõelisi patrioote elajalikult mõrvama asusid. Jebens von Rot oli üks esimesi reeturite reas, kes truult hitlerlasi teenima asusid ja kes teadsid, mis on sõduri au ning kelle teraskiivrit ja lõkmetel olevaid ruune valdustas kuu. Hiljem sai ta oma teenitud palga, mis oli 600 rubla pluss preemia eeskujulik-stahaanovliku töö eest Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi konservitsehhi vanembrigadirina.