"Täitsa vittus, kui külm!", ütles pseudodoktor-imeravitseja Cott täna oma sahvris seistes ja hambaid plagistades. Tal oli õigus, ilm oli suve kohta ebatavaliselt krõbe, külma oma paarkend kraadi ja koerte poolt kollaselaiguliseks kustud lumehanged ulatusivad taevani. Orientaalmaagia ja Igavese Elu Salainstituudi dotsendil oli külm. Küsisin, et mis mõttes nagu suvi, präägalt on ju jaanuari kuu!? Hiromant küsis vastu, et kas ma pean teda idioodiks vä, et ta teab küll, et jaanuar ja talv ning vuristas mulle kohe ette kõik kaksteist kuud:
jaagvar
veegvar
märt
atsihh
ai
juudid
juudid
augu
bember
ptoober
nember
sember.
"A türa sa siis ajad siukest ila, et suvi ja külm, ää", ütlesin selle peale lauataguse häälega. Cott läks silmnähtavalt endast välja ja süüdistas mind täiesti kõrvaliste nüansside kontekstivälises käsitlemises. Sain tema kirglikust kõnest teada, et suve ja talve olen ma ise segamini ajanud. "Sassi?", otsustasin igaks juhuks täpsustada. "Segi oled vää, nahh!?", jäi Cott äkitselt ebatavaliselt rahulikuks. Millegipärast tekkis kohutav kellavaatamise isu. "Missa nussid ja ajad siukest lolli iba, nahh, mai saa munnigi aru," üritasin ennast piinlikust olukorrast välja keerutada. Rabelesin kasvõi nahast välja! Selle aja peale nuttis Cotionu juba lohutamatult, tal olevat kodus kassipoeg, kelle nimi on Miisu. Ahhaa!, vingerdab, raibe!, mõtlesin endamisi võidurõõmsalt. Tähendab kardab! Vaatasin kavalalt kella. See oli malekell ja pärast, aastaid hiljem, tuli välja, et kusagil peaks mul ju alles olema ka ruuduline laud ja oda ja ratsu ja sada rubla raha! Cott ütles, et ta ei taha hilineda ja hakkab parem minema, muidu veel äkki. "Nu prassai, vaata, etsai unusta, misma sulle rääkisin," noogutasin talle järele ja hõikasin ooteruumi "tavai, sleedustsi!" Cott oli nagu ümbervahetatud: endisest külmetavast alkohoolikust oli saanud külmetav alkohoolik. Hilisema loomeperioodi ilmestamiseks oleme katsetanud ikka igasugu nippisid!
No comments:
Post a Comment