Dr. Coti talvine juubeliusutlus Le Divin M-ga

Paugub pakane, paugub mu päevinäinud mosse mootor, sest saja meetri kõrgustest hangedest läbimüramine käib isegi sellele autotööstuse uhkusele ajuti üle jõu. Pauke ja kärgatusi kostub ka minu istmikupiirkonnast. Jõulude ajal tonnide kaupa sisse uhatud seapekk ja hapukapsad annavad mulle seniajani jõudu! Autolaternate valgusvihku ilmub vana ja vilets osmik, olemegi kohal. Siin elab ja töötab mõne päeva pärast sajandat juubelit tähistav M. Koputame hallitavale uksele, see kukub eest ära, tõmmates endaga kaasa trepi kohal oleva varikatuse. Pimedas esikus komistan ämbrile, kusagilt lae alt kukub mulle pähe raske alasi, ninasõõrmetes mänglevad kuse ja mädanenud kartulite hõrgud odöörid.

"Ae, peremees, võtke ajakirjandusala töötaja vastu vastavalt külalislahkuse seadustele!", hõikan haisvasse pimedusse. Vastust ei tule. Liigun ettevaatlikult edasi, kuni pihku jään niiske kaltsuvaip, mis on seinale riputatud. Kogemus ütleb, et küllap täidab see näru ukse aset. Nihutan räbalat kõrvale, mõranenud klaasidega prillide kaudu jõuab mu teadvusse valgus, mis täidab pisikest tuba. Sisustus on spartalik: reformvoodi, lömmis raudahi, vildakas söögilaud, seinte ääres kuhjades kõikvõimalikku sodi, mille seast hakkavad silma verine kirves, mõned kaanteta raamatud, ilma varreta praepann ja muid majapidamistarbeid.

"Halloo, pai peremees, žurnalistikatudeng Cott saabus teie jutule, et vestelda kaduviku ilust ning koguda folkloori", ütlesin ettevaatlikult. Reformvoodi vedrud hakkasid kraaksuma, keegi rögastas ja lasi pika peeru. Alles nüüd märkasin, et teki asemel oli põõnaja endale peale tõmmanud heinasaadusuuruse kivimüraka. "Teki" alt ilmus väga kole nägu. Ei ütleks, et nendest miljarditest kortsudest ja hallidest karvadest oleks paistnud sajandipikkuse elu tarkust, pigem jättis näo kandja küllaltki lolli mulje. Vuntsidesse oli kleepunud kalarappeid ja saepuru, kõrvadest välja kasvavad karvapuhmad ei jäänud mõõtudelt alla sõstrapõõsastele. Kuna olin siiski kohale sõitnud mitte lihtsalt lustist võidelda tuisutaadi ja lumememmega, vaid tegema sensatsioonilist intervjuud, haarasin härjal sarvist. Nihutasin omale istumise alla paar tellist ning seadsin üles salvestustehnika. Sporditoimetuse meestelt laenatud Jauza magnetofon hakkas surisema ja kahte suurt lindiketast lõbusalt pööritama. Seadsin mikrofoni mugavamalt pihku ja tulistasin esimese küsimuse:

"Te olete nüüdseks meie maamulda tallanud terve sajandi, kogenud nii tsarismi, Suurt Oktoobrirevolutsiooni, fašistliku Saksamaa alatut kallaletungi meie sotsialistlikule kodumaale, kõigi vabadust armastavate rahvaste võitu Suures Isamaasõjas hitlerliku hüdra üle, sm. Stalini surma, Eesti NSV langemist tagasi kapitalistliku ikke alla jne. jne. Olete istunud koonduslaagrites poliitvangina kõigi režiimide ajal, sooritanud inimsusevastaseid heategusid, aidanud alati väeteid jne. Teid on jälitanud Ohranka, Tšekaa, Gestapo, Kapo ja Kaupo. Teie pintsakurevääri ehivad sajad aurahad pea kõigist maailma riikidest ning üks isegi ufodelt. Teid on armastanud tuhanded naised ja ilmselt ka mõned pederastid. Ise pole te armastanud kedagi, kui mitte arvesse võtta teie sõtluvust alkohoolsetest jookidest. Mis on nende saja aasta jooksul teid eriliselt mõjutanud, mis vääriks mälestustest eraldi esile tõstmist? Milline on teie sõnum meie noorematele põlvkondadele, kes teie seikluseid põnevusega loevad ja teid enda otseseks eeskujuks peavad?"

Oi, ma olin rahul, et polnud kodutööd tegemata jätnud, vaid veetnud nädalaid raamatukogus juubilari elulugu uurides! Olin uhke, et suutsin oma küsimuse valada just sellisesse säravasse vormi! Silme ette kerkisid meeldivad pildikesed kolleegide imetlusest toimetuses, peatoimetaja isiklikud õnnitlused šedöövri puhul ning elutoimetuse Merikese kutse kähkukale naiste peldikus. Mõttes seisin juba ülerahvastatud Linnahalli laval, kus pioneerid mulle lilli ja valitsuse liikmed aukirju jagavad. Nägin oma portreed välisajakirjanduse esikaantel, võtsin vastu Pulitzeri preemia ning suplesin oma hektarisuuruses basseinis, mis oli täidetud valuuta ja ehtsate briljantidega. Lootusrikkalt ja rahulolevalt suunasin mikrofoni tuhandetonnise teki alt välja ukerdava juubilari poole.

"Türa," tuli sealt vastuseks, "tõmba nahui siit, urood!"

Sain ilge litaka vastu lõugu, mikker löödi mulle silma ja hinnaline magnetofon purunes mu lagipähe.

"Kuradi värdjas, mine putsi raisk, joptvõi!", röökis enesevalistsuse kaotanud peremees ja vibutas pihkujäänud kirvest, millel ma juba sisenedes olin arvanud ära tundvat verd. Sain jalaga siukse paugu, et lendasin aknast koos raamidega välja. Oma truu mosse poole joostes komistasin mitu korda, läkastasin ja köhisin verd ning hambaid. Kui mu peast napilt möödus mulle järgi saadetud kirves, lasin õudse lörinaga püksid täis, sest kuu aega mu sisikonnas vangis olnud jõuluroad said ilmselt amnestia. Nii palju lund polnud mu silmad juba paarkend aastat näind!

Dr. Cott,

ajalootoimetus