Naised- ilusaks saada on nüüd võimalik!

Mickey Mouse marineros

Meil on täna lauatus

Nagu ma aru saan, käin käbe muusikakuulamisel ära ja siis võime viinalauas teineteisele ilatsevalt lällutada "Prakljatava apetita!" ja "Nu za pizdetsva!"

J. von Roti noorukipõlv ning rännuteed

Jebens von Rot lahkus kodust ja asus teenima Peterburis Nikolai Verise palees adjutandina. Seda mitte isiklikust ahnusest, vaid vaga emakese palvel. Keiserlikus õukonnas tuli ette mitmeid lõbusaid seiku ja seigakesi, ent meie tänase loengu peateemaga need amüsantsed episoodid ei haaku.

Tagasi Eestimaa kubermangus, asus husaar-eremiit elama Revali lähistele Schwarzbergi mõisa. Siia võttis ta kaasa poolakast pärisorja Janoszi ning omal ajal imperaatorile lähedalseisnud isiku, Vene demokraatia isa Mihhailõtši. Viimane oli kuulus oma kurja silma poolest.

*

Liivimaa kubermangu aadlisuguvõsade esindajad olid kogunenud Viljandi trahterisse "Reine Gold". Haugati hirvemagunat ja karukintsu, järati hanetibusid ning maiustati vutisufleega. Rüübati head oktoobripruuli, tohutute tammevaatide kaupa toodi lauda parimaid Alam-Saksimaalt spetsiaalselt selle prassingu tarvis kohale laevatatud veine. Ülakorruse buduaarides aga vägistasid tiirased parunivõsukesed ümberkaudsete külade vaeslapsi, kelledelt eelnevalt konfiskeeriti käsikivi ja käsikiri.

*

Jebens oli liivimaalaste kutse kätte saanud juba ammu, ent kippus ikkagi Viljandisse hiljaks jääma. Pakasega ei tahtnud saan hästi teel püsida, Tema Pühadus isa Mihhailõtš nõudis pidevalt metsapeatuseid ja poolakast ori kiunus värisedes: "Oi, kak holodno!"

Lõpuks olid Revalimaa saadikud kohal. Kõrtsiukse avanedes toimus omamoodi vahetus: soe pahvak auru väljus külma öhe, külmavõetud kolmik kargas sisse. Kohe haarati vabisevad teelised pummelungikeerisesse.

*

Tunni aja pärast oli situatsioon kõrtsitoas üldjoontes järgmine. Poolakas Janosz istus ihualasti nurgas õlekuhjal, kuhu ta härrastest eraldi paigutatud oli, ja peksis endale lõbustatult vastu punnis kõhtu:  "Uh, kak žcsarko, vot eto dobre!" Isa Mihhailõtš oli nii purjus, et käristas religioosse inspiratsiooni ajel enda talaari nabapluusiks ja lubas kõiki, kes meeleparanduse teele ei asu, sealsamas ära kaetada. Seejärel jäi ta tardunud poosis poollamades pingile tukkuma ja hakkas norskama viisil "Minu vanal raadiol on peas üksainus rohekas silm." Kui see põlema süttib, on muusikat täis terve ilm!

Jebens tuli tagasi teiselt korruselt, kus ta oli läbi viinud defloratsiooniakti ebaloomulikul teel. Ka ohtralt timmitud kanged joogid lisasid lustimeelt. Trepil seistes märkas ta oma väljakutsuva välimusega kaaskondlaseid, kelledest üks päranisilmi põõnas ja teine ilmselt deliiriumis omaette naerda kihistades õlekuhjas aeles. Jebensit haaras tohutu lõbususehoog. Selle mõjul rebis ta eest mingi kõrvalukse ja kargas koos sellega pea ees trepist alla, ise karjudes: "Balundra!"

*

Nojah, aga?

J. von Roti lapsepõlv ja kujunemistee vabadusvõitlejaks

Ennemuistsel aal, mil meie rahvas veel Tsaari-Vene rahvaste vanglas vaevlesid, oli von Rotidel uhke mõisavaldus Eestimaa kubermangu põhjarannikul. Parunid kurnasid küla ning piinasid isakese imperaatori armust oma pärisorje. Ent kuna ümbruskonnas teisi aadlikuid ei leidunud, oli väikese Jebensi igapäevaseks mängukaaslaseks lihtne karjapoiss Vova, kes luges palju, õppis vallakoolis ainult viitele ja aitas alati oma vanemaid. Aastaid hiljem tegi ta Neevalinnas revolutsiooni ja armastas lapsi, ent see ei puutu meie jutustusse. Jebensi vanemad ei sallinud Volodja Uljanovit mitte üks raas ja keelasid lastel läbikäimise. Salaja poisid siiski kohtusid ning siis mängisid nad harilikult suurt Ukraina näljahäda, eraomanike küüditamist või lustlikku rollimängu, mille käigus üks neist kehastas vasarat, teine aga sirpi. Kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne, aga sellest alles hiljem aru sain!

Kord mänguhoos sidus Volodja Jebensile kaela punase rätiku ja ütles, et see olla hindamatu kingitus tänulikelt külakehvikutelt. Jebens oli lihtsa ent suursuguse kingituse üle väga uhke ja jäi suurest õnnest lausa purju. Kui ta õhtul koju tuigerdas ja lossihallis hinnalise jääkarunaha täis oksendas, sai vanemate mõõt täis. Vana parun sõnas oma kaasale: "Poisiraisk on jälle silmini täis. Nii on alati, kui ta selle bolševikuvärdjaga ringi aeleb. Aga nüüd aitab!" Öelnud need lapse hingele nii valusad sõnad, lukustas ta Jebensi selle tuppa. Jebens oksendas veel kord ning nuttis ennast magama. Ärritunud vanemad istusid öö läbi ärkvel ja kavandasid suurejoonelist kättemaksuakti, mille käigus pidi mitu küla maani maha põletatama.

Hommik oli jube. Noore Jebensi pea valutas, kurk kuivas ja suus oli das Schmeck wie eine Scheisse. Punane kaelarätt oleks teda justkui kägistanud ning ta rabas selle kaelast. Seejärel üritas ta tulutult toast väljuda, kuid uks oli lukus.

"Dver, pljäd, sakrõto, nahui!?", imestas poisike endamisi ja hüüdis haleda häälega:

"Mama!"

Oli kuulda trepist üles tulevaid samme, mis peatusid tema toakese ukse taga. Siis ütles parunessi kalk hääl:

"See on sulle selle kuradi punase rajakaga mehkeldamise eest, võ aristovanõ, vot tak!"

"Nu satšem tõ, mama," lalises muserdatud Jebla, nagu teda külalapsed kutsusid, "ne nada!"

"Nada, pristupnik, nada!", tänitas ema vastu.

"Nu što võ, kakoi ja pristupnik!? Olen ju teie lihane poeg, Jebens von Rot on mu nimi kirikuraamatute järgi," hüüdis meeleheitel Jebenti Dušu, nagu teda kutsus von Rotide musulmanist kutsar.

"Jobannõivrot!", põrises seepeale ukse taga vana paruni mahlane bariton, "revolutsjoner unas! Vsjo vremja takoi umnõi! Ja tebe pakažu, sukin sõn!"

Läbi ukse tundis täiesti löödud Jebens äsja ihutud kirve mõrkjat aroomi.

*

Vanarahvas teab rääkida, et see lapsepõlve traumaatiline kogemus saigi ajendiks, miks Jebensist hilisemal perioodil kujunes Viktor Kingissepa ja Pavlik Morozovi verine timukas ning töötava klassi õel vaenlane. Laialt on teada selle natsionalistliku hüdra vasikavaimustus, kui fašistid tema lapsepõlve õpetaja Lenini poolt loodud Nõukogudemaale kallale tungisid ja miljoneid tõelisi patrioote elajalikult mõrvama asusid. Jebens von Rot oli üks esimesi reeturite reas, kes truult hitlerlasi teenima asusid ja kes teadsid, mis on sõduri au ning kelle teraskiivrit ja lõkmetel olevaid ruune valdustas kuu. Hiljem sai ta oma teenitud palga, mis oli 600 rubla pluss preemia eeskujulik-stahaanovliku töö eest Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi konservitsehhi vanembrigadirina.

Meeleolukat hologrammipäeva!

Täna peeti Klooga koonduslaagri mälestusmärgi juures Holodilniku sünnipäeva. Sõna sai ka dr. Shmuil Cott, kes laulis lustliku rahvaviisi "Holo, hololuulu". Sellega oligi pidu läbi.

Ria-Novosti

Vastlad

Old ennemuiste selline komme, et kõik sakalased kogunesivad vastlapäeval Viljandi linnusemäele, et seal liugu lasta, seakooti ja hernesuppi haugata ning sooja peeru töristada. Aga oli kord nõnda, et Revalimaal elas üks kuri parun Jebens von Rot, kellele Schwarzbergi mõis kuulus, mis asus Weg der Bauarbeitern ääres ja oma jõukust mitte häbenema ei pidanud. Ja kuulis seesinatne parunihärra, et talupojad Fellini linnas liulaskmisega omale pikki linu nõiuvad ja otsemaid käskis ta saani ette rakendada tuhat hobust ning kihutas Sakalasse. Sääl leidis tema eest linnamäe, mille nõlvadel nii sulased kui ka peremehed liugu lasksivad, valjult naersid, naljandeid vestsid ja peeretasid, nii et lumi tuiskas. Julm Jebens virutas otse tema jalge ette liuelnud maamehele piitsaga üle küüru ja kärkis:

"Sina koer ljuugu lasep!? Sina peeretap? Miks ei töötap?"

Vaene talupoeg pühkis verist nina ja liipas alandlikult eemale. Lõbus melu mäel vaikis, maarahvas kobas põues kärbikuteks lõigatud koote ja vikateid, aremad asutasid end minekule.

"Matsid!", lõugas parun ja astus kuldsest saanid välja. "Mina näitap teile, miks üks echt saksa ljuug olep!" Nende sõnade juures heitis ta õlult sooblinahkse rjassa ja peast külameestele seninägematase pardinokaga mütsi, mida ehtisid siid ja hõbetikandid. Jebens Jube tõi saaniteki alt nähtavale tohutu tammise kilbi, mis kui üks küüniuks välja nägi.

"Vaatap see Schneeboard, matsid!", hüüdis Jebens Verejanune ja ronis oma imetabase riistapuuga linnuse kõige järsema ning kõrgema nõlva veerele.

"Imetlep jetzt, koerad, kuidas isand liugu lasep!"

Öelnud nii, kargas paruniisand koos oma hämmastava leiutisega kõrvulukustavalt peeretades kuristikku, nii et aurahad tema rinnas kõlisesid ja luud murdusid. Hoog oli nii suur, et Jebens Vaeslapsekurnaja otse järve põhja sööstis. Talurahvas tundnud, et on vaba. Teatakse kõnelda, et veel Põhjasõja aegu olla selle koha pealt, kus Jebens Koletislik vetevalda vajus, kuulda kirikukellade helinat ja tasast laulu "Vetšernii zvon..." Tollest ajast pääle ei kõlba Viljandi järve vesi enam juua ning lossivaremeis hiilivat pimedatel suveöödel ringi Viljandi Volk.

aut nau

Ei läindki aastat!

Majesteetlik mäller

Üleskutse

Vaatasime naisukesega telerit ja tekkis intrigeeriv vestlus teemal "Kaks takti ette". Et kes seal viimati finalistid olidki? Margus Vaher, Iiris Vesik ja Mihkel Ratt. Et missassjjjaaaa!?? Margusest ja Iirisest oleme ikka ühte ja teist kuulnud pärast saadet, aga minu suurest lemmikust (pakun, et umbes Jaagupi järel teisel kohal oli ta kunagi mu tšaadis) Mikust pole munnigi! No kipp, no kõpp, absurd raisk! Ometi oli ta stiilne ja raju rokkar, et! Mul hakkas täitsa piinlik, et ühe oma favoriitidest täitsa ää olin unustanud, ilge mark, häbipuna ja asjad, junõu. Käbe lendasin raali taha ja kuugeldasin. Tuleb välja, et kõik, millega Bon Jovi Fänn Number Kaks hakkama sai, on see omanimeline foorum Kahju sellest, et peale nende viie postituse, mille Mike enda fännklubi foorumi loomispäeval tegi, pole keegi seal sõna võtt. Palun teid kui Bon Jovi Fänni Number Kaks Fänn Number Kaks (esimene on muidugi Miša ise) registreerida end seal kasutajaks ja arendada intellektuaalseid vestlusringe. Paaaluuuun!!!

Cott kelgumäel

"Täitsa vittus, kui külm!", ütles pseudodoktor-imeravitseja Cott täna oma sahvris seistes ja hambaid plagistades. Tal oli õigus, ilm oli suve kohta ebatavaliselt krõbe, külma oma paarkend kraadi ja  koerte poolt kollaselaiguliseks kustud  lumehanged ulatusivad taevani. Orientaalmaagia ja Igavese Elu Salainstituudi dotsendil oli külm. Küsisin, et mis mõttes nagu suvi, präägalt on ju jaanuari kuu!? Hiromant küsis vastu, et kas ma pean teda idioodiks vä, et ta teab küll, et jaanuar ja talv ning vuristas mulle kohe ette kõik kaksteist kuud:

jaagvar

veegvar

märt

atsihh

ai

juudid

juudid

augu

bember

ptoober

nember

sember.

"A türa sa siis ajad siukest ila, et suvi ja külm, ää", ütlesin selle peale lauataguse häälega. Cott läks silmnähtavalt endast välja ja süüdistas mind täiesti kõrvaliste nüansside kontekstivälises käsitlemises. Sain tema kirglikust kõnest teada, et suve ja talve olen ma ise segamini ajanud. "Sassi?", otsustasin igaks juhuks täpsustada. "Segi oled vää, nahh!?", jäi Cott äkitselt ebatavaliselt rahulikuks. Millegipärast tekkis kohutav kellavaatamise isu. "Missa nussid ja ajad siukest lolli iba, nahh, mai saa munnigi aru," üritasin ennast piinlikust olukorrast välja keerutada. Rabelesin kasvõi nahast välja! Selle aja peale nuttis Cotionu juba lohutamatult, tal olevat kodus kassipoeg, kelle nimi on Miisu. Ahhaa!, vingerdab, raibe!, mõtlesin endamisi võidurõõmsalt. Tähendab kardab! Vaatasin kavalalt kella. See oli malekell ja pärast, aastaid hiljem, tuli välja, et kusagil peaks mul ju alles olema ka ruuduline laud ja oda ja ratsu ja sada rubla raha! Cott ütles, et ta ei taha hilineda ja hakkab parem minema, muidu veel äkki. "Nu prassai, vaata, etsai unusta, misma sulle rääkisin," noogutasin talle järele ja hõikasin ooteruumi "tavai, sleedustsi!" Cott oli nagu ümbervahetatud: endisest külmetavast alkohoolikust oli saanud külmetav alkohoolik. Hilisema loomeperioodi ilmestamiseks oleme katsetanud ikka igasugu nippisid!

Toimetajad ja teised

Tra, need tšoidivišjoni vokaaliga tüübid teevad! Eriti veel, kui muss on ka kuld. Võtame kasvõi selle, mida juba kord siia toppisin:

Muidugi- nothing's gonna beat the original:

Ja ütleme, et sa oled omal ajal kirjutanud ja esitanud maailma kõige parema loo- arva ära, kas tulevikus (igaviku lõpuni!) sajad seda taasesitavad või ei? Muidugi esitavad! Selle juures teeb muret aint see, et äkki mõtleb Jaagup Kreem või Koit Toome ka ühel päeval sel viisil "originaalitseda". Kogemused ja järelduste tegemise võime aga kummutavad need hirmud, kuna Jaagup kuulab hoopis Bon Jovi'd ja muud paska, Koidu jaoks on see aga lihtsalt üks arusaamatu rokipläma, kui ineskarulikult väljenduda. Koidu rokituhina leevendamiseks piisab täiesti, kui klaverit paar takti püsti mängida ja sekundiks imiteerida luftikidramängijat. Ja see kõik kokku teeb rõõmu!

Dr. Coti talvine juubeliusutlus Le Divin M-ga

Paugub pakane, paugub mu päevinäinud mosse mootor, sest saja meetri kõrgustest hangedest läbimüramine käib isegi sellele autotööstuse uhkusele ajuti üle jõu. Pauke ja kärgatusi kostub ka minu istmikupiirkonnast. Jõulude ajal tonnide kaupa sisse uhatud seapekk ja hapukapsad annavad mulle seniajani jõudu! Autolaternate valgusvihku ilmub vana ja vilets osmik, olemegi kohal. Siin elab ja töötab mõne päeva pärast sajandat juubelit tähistav M. Koputame hallitavale uksele, see kukub eest ära, tõmmates endaga kaasa trepi kohal oleva varikatuse. Pimedas esikus komistan ämbrile, kusagilt lae alt kukub mulle pähe raske alasi, ninasõõrmetes mänglevad kuse ja mädanenud kartulite hõrgud odöörid.

"Ae, peremees, võtke ajakirjandusala töötaja vastu vastavalt külalislahkuse seadustele!", hõikan haisvasse pimedusse. Vastust ei tule. Liigun ettevaatlikult edasi, kuni pihku jään niiske kaltsuvaip, mis on seinale riputatud. Kogemus ütleb, et küllap täidab see näru ukse aset. Nihutan räbalat kõrvale, mõranenud klaasidega prillide kaudu jõuab mu teadvusse valgus, mis täidab pisikest tuba. Sisustus on spartalik: reformvoodi, lömmis raudahi, vildakas söögilaud, seinte ääres kuhjades kõikvõimalikku sodi, mille seast hakkavad silma verine kirves, mõned kaanteta raamatud, ilma varreta praepann ja muid majapidamistarbeid.

"Halloo, pai peremees, žurnalistikatudeng Cott saabus teie jutule, et vestelda kaduviku ilust ning koguda folkloori", ütlesin ettevaatlikult. Reformvoodi vedrud hakkasid kraaksuma, keegi rögastas ja lasi pika peeru. Alles nüüd märkasin, et teki asemel oli põõnaja endale peale tõmmanud heinasaadusuuruse kivimüraka. "Teki" alt ilmus väga kole nägu. Ei ütleks, et nendest miljarditest kortsudest ja hallidest karvadest oleks paistnud sajandipikkuse elu tarkust, pigem jättis näo kandja küllaltki lolli mulje. Vuntsidesse oli kleepunud kalarappeid ja saepuru, kõrvadest välja kasvavad karvapuhmad ei jäänud mõõtudelt alla sõstrapõõsastele. Kuna olin siiski kohale sõitnud mitte lihtsalt lustist võidelda tuisutaadi ja lumememmega, vaid tegema sensatsioonilist intervjuud, haarasin härjal sarvist. Nihutasin omale istumise alla paar tellist ning seadsin üles salvestustehnika. Sporditoimetuse meestelt laenatud Jauza magnetofon hakkas surisema ja kahte suurt lindiketast lõbusalt pööritama. Seadsin mikrofoni mugavamalt pihku ja tulistasin esimese küsimuse:

"Te olete nüüdseks meie maamulda tallanud terve sajandi, kogenud nii tsarismi, Suurt Oktoobrirevolutsiooni, fašistliku Saksamaa alatut kallaletungi meie sotsialistlikule kodumaale, kõigi vabadust armastavate rahvaste võitu Suures Isamaasõjas hitlerliku hüdra üle, sm. Stalini surma, Eesti NSV langemist tagasi kapitalistliku ikke alla jne. jne. Olete istunud koonduslaagrites poliitvangina kõigi režiimide ajal, sooritanud inimsusevastaseid heategusid, aidanud alati väeteid jne. Teid on jälitanud Ohranka, Tšekaa, Gestapo, Kapo ja Kaupo. Teie pintsakurevääri ehivad sajad aurahad pea kõigist maailma riikidest ning üks isegi ufodelt. Teid on armastanud tuhanded naised ja ilmselt ka mõned pederastid. Ise pole te armastanud kedagi, kui mitte arvesse võtta teie sõtluvust alkohoolsetest jookidest. Mis on nende saja aasta jooksul teid eriliselt mõjutanud, mis vääriks mälestustest eraldi esile tõstmist? Milline on teie sõnum meie noorematele põlvkondadele, kes teie seikluseid põnevusega loevad ja teid enda otseseks eeskujuks peavad?"

Oi, ma olin rahul, et polnud kodutööd tegemata jätnud, vaid veetnud nädalaid raamatukogus juubilari elulugu uurides! Olin uhke, et suutsin oma küsimuse valada just sellisesse säravasse vormi! Silme ette kerkisid meeldivad pildikesed kolleegide imetlusest toimetuses, peatoimetaja isiklikud õnnitlused šedöövri puhul ning elutoimetuse Merikese kutse kähkukale naiste peldikus. Mõttes seisin juba ülerahvastatud Linnahalli laval, kus pioneerid mulle lilli ja valitsuse liikmed aukirju jagavad. Nägin oma portreed välisajakirjanduse esikaantel, võtsin vastu Pulitzeri preemia ning suplesin oma hektarisuuruses basseinis, mis oli täidetud valuuta ja ehtsate briljantidega. Lootusrikkalt ja rahulolevalt suunasin mikrofoni tuhandetonnise teki alt välja ukerdava juubilari poole.

"Türa," tuli sealt vastuseks, "tõmba nahui siit, urood!"

Sain ilge litaka vastu lõugu, mikker löödi mulle silma ja hinnaline magnetofon purunes mu lagipähe.

"Kuradi värdjas, mine putsi raisk, joptvõi!", röökis enesevalistsuse kaotanud peremees ja vibutas pihkujäänud kirvest, millel ma juba sisenedes olin arvanud ära tundvat verd. Sain jalaga siukse paugu, et lendasin aknast koos raamidega välja. Oma truu mosse poole joostes komistasin mitu korda, läkastasin ja köhisin verd ning hambaid. Kui mu peast napilt möödus mulle järgi saadetud kirves, lasin õudse lörinaga püksid täis, sest kuu aega mu sisikonnas vangis olnud jõuluroad said ilmselt amnestia. Nii palju lund polnud mu silmad juba paarkend aastat näind!

Dr. Cott,

ajalootoimetus

Kaart neile, kes varem põle käind

Kilulinna rahvas uhagu mööda kusekollast marsruuti, rannarahvas tuleb mööda Vaksali strasset.

Minu hääle saab tänavu see

Samas kui keegi viitaks, kust saab kuulata Lenna Kuurmaa, Marten Kuniga ja 3 Pead' lugusid, oleksin väga tänulik.

Kakskendkaks jaanuar

Kõrvale ilu ja silmale koledust pakub lisaks Nevesis

No türa küll, seda poleks uskund!

Mu eeskujude Jaagup Kreemi, Sulo Tintse, Arnold Oksmaa, Koit Toome, Taavi Immato, Uku Suviste jne. jne. kõrvale on astunud uus tegija! Saame tuttavaks!

Rajupano hissilla

Omfg, Soomes oli kõik sitaks äge, täiega soome! Päris ju seal ongi sigulle ja mossesid, aint välismaa autod! Tramütlen, ülikõva nahui! Hellalt majui joondki lääne limmareid jai söönd panaani ja purksi, vittu küll, päris vähe on kaupa seal saada! Tra mul on julm masekas peal, mulle üldse ei meeldi Eestis, iga kord, kui ma siia tagasi tulen, on täiega masekas, ilgelt nõme on kõik ja sügis koggu aeg ja normaalseid poode pole ja inimesed üldse ei naerata ja kõik on vaesed maakad wtf. Mütlen, ku ma kuskilt pappi saan ma tõmban kohe siit nahui, siin keegi ei tea munnigi, rõve lumi ja sitt, inimesed käivad vastikute teksadega, mõtlevad et ilge london, nahui mütlen! Normaalseid kohti ega klubisid ega restosid pole, kõik on mingid rotid, imho maakad, vitt. Ma ikka ei sobi vapsee siia Eestisse, olen sündinud ikka suurlinna tsikiks, glamuur ja tõmmud kutid ja soome täiega! Kui ma kooli ära lõpetan ja minggi normaalse töökoha saan kuhugi baari või öökluppi ja normaalse kuti kellel on pappi ja auto, siis ma tõmban täiega nagu nahui siit kuskile Nju Jorki või Maljorkale, kus inimesed on normaalsed postiivsed jai ohi kogu aeg.

Enssiaika vieralla maalla kului runkkatessa

Elukõva- ma lähen homme Soome! Keor Kotsaga! Võtan kaasa kolm pudelit viina ja neli latti vorsti, mille valuuta (markade ehk fimmide!) eest maha lükkan põtradele! Ostan džiinid ja botased ja keltaise aamutakineni! Hui ma teile toon Jenkki nätsu, Kokakoolat ja lääne kilekotte! Tra te vitun maakad pole elusees läänes käind lol, tra tei teagi mis tähendab Soome- Suomi, nahui, Finland! Mati Nüganen, nahui, saite aru vä? Ponjal nahui- perkele kimppapano! Ei tra, elukõva, täiega übersuperluxxx nahui! Sittuge verd värdjad tra, pange põlema ennast taunid, pekske pihku tra!!!

Okulistlik seanss

Küll on hea, et mul kompuutri klaviatuur pähe (näppudesse) õpitud on, sest praegu toksin pimesi. Täna jooksin pea 5 tundi ühe tohtri juurest teise juurde, aga mu äkitselt saabunud pimedusse nad valguskiirt ometi tuua ei suutnud. Homme algab transvaal otsast peale, aga parata pole midagi, sest olen taevalaotuste laps, pilvepiiri poeg, kelle hing ihkab avarust ja valgust. Vastasel juhul tuleb koduses tislerivärkstoas hakata valget keppi voolima. Valget keppi, mõtelge, white fuck!

Kettaheitel koduperenaised

Alanud on viimane nädal pere keskel, lol. Reedel viib kole laev meid seanägudega finnide maale, kuhu raske südamega jätan oma nais- ja lapskaaslased. Kui pikaks ajaks, on mulle teadmata, irwwww. Samuti pole mul aimu, millega nad seal tegelema kavatsevad hakata. Kuluaaridesahinaist on kõrva jäänud väljendid "narkokuller", "seksturism" ning "vodkaa ja aamukalja", btw. Omfg, tundub, et orhideede kastmine ja tšivauavärdjate situtamine jääb minu kiduratele õlgadele pikemaks ajaks. Näljasurm mind õnneks ei ähvarda, sest panin juba ammu peldikusse kardula maha ja rõdul kasvava orika kavatsen kah ebavõrdses võitluses maha lüüa. Oma tähelepanekutest tean ka, et pesu peseb pesumasin ja nõusid kraanikauss, külmkapis on aga poole aasta viinatagavara, icc-icc. Tra, kui kõik nii hästi on, mida ma siis ohin!? Joptvajumatt, nahuijaa ma olen siuke emopede??? Oi plääd- kätte saan, löön vigaseks! Imho!!!

Staaripeegel 2009 vol.4

Taavi Immatow: "Jah, ma tean, et mind peetakse imikuhäälega pedekaks. Mul on sellistest inimestest hale! Mind ei huvita ka, mida minust räägitakse, sest sisimas tean, et olen tegelikult heteroseksuaalne gospellaulja. Samuti olen frontmäniks death metal bändis Shanon, nii et IMO ma gay pole!"

Staaripeegel 2009 vol.3

Lott: "Mai ole uus Kott Oome, olen täiesti omanäoline ja ülioriginaalne rokklaulja, kelle diskograafia säravamad hetked jäid umbes 15 aasta tagusesse perioodi, mil esitasin võimsaid oratooriume "Mina olen Ott", "O on ümmargune- ei jää pähe!" jne. Tänasel päeval tahaksin rajult rokkida gospelkooriga, muusikalides ning  minna kirikutuurile koos Arnold Oksmaaga."

Staaripeegel 2009 vol.2

Kotu ja Uku: "Me ei ole kuum homopaar! Oleme tavalised rokkarid, kellele meeldib rajult pidu panna küünlavalguse, hea veini, kreemikoogikeste ja mahedate pianiinohelide saatel. Let's rock!"

Staaripeegel 2009 vol.1

Mees, keda meie peatoimetaja üleöö unes näeb, pidulikul vastuvõtul seismas kikivarvul madala diivanilaua najal. Viinapitsis tee. See stiilne mees laulis R2 Unistustebändis. Braavo!

Nahksuka jutud

Nägin täna öösi unes indiaanipealike salanõupidamist. Pisut kuse moodi haisva koeranahkadest vigvami tagant piiludes nägin taevaniulatuvate leekidega lõket, mille kohal vardas kärssas seksikas piisoniperse. Ja seal nad istusid, preeriahundid, pampade pojad, kolm piipu pahvivat pealikku Winnetou, Lembetou ja Taavi Immatou. Kompasin instinktiivselt puusalt oma truud kolti, ent kabuur oli tühi. Õnneks oli minuga kaasas üks kergete elukommetega tütarlaps, kelle tupest ma viivitamatult oma sõjahuia rabasin. Sellega oli mu uljus otsas, sest äkitselt ei teadnud ma, mida edasi teha. Unenägu katkes, ent seda siiski vaid selleks, et jätkuda kohe järgmise, kirjeldamatult õudsema nägemusena. Ärkasin hommikul, pea valutas, sisikonnas pidasid pidu liiter okset ja pohmakapeer. Raskustega sain jalule ning koperdasin peldikusse, kus lisaks kahele peoloomale väljutasin potitäie parimat verist kust. Sitt oli olla, ei hakanud kergem ka pärast neid spaaprotseduure. Vaatasin oma jalgu, need olid joomisest mingiteks kolmekümne sentimeetri pikkusteks junnideks muutunud, millegipärast katsid neid harjumatult rinnuni ülestõmmatud ja auklikud teksad, seljas oli mul rõve ruuduline särk ja sardellisarnaseid käsivarsi katsid enneolematult koledad tätokad. Läksin vannituppa ja hoidsin kuidagi liiga suurena tunduvat pead külma vee all. Tavaliselt mu mõistus hakkab selle peale vähe teravamalt tööle, sedapuhku jäin aga juskui veel lollimaks. Nii palju sain siiki aru, et keegi värdjas on öösel kraanikausi absurdselt kõrgele lae alla kruvinud, sest pea loputamiseks pidin ronima redelile. Kuivatasin oma nägu ja heitsin ikka veel redelil seistes pilgu peeglisse. Teadsin, et pärast rajusid pidusid näen ma välja vanemana, kui ma tegelikult olen, aga selleks, mis mulle nüüd peeglist vastu vaatas, ma valmis polnud. Kukkusin röökides põrandale. Tuli välja, et olin ennast Termika lauljaks joonud!

*

"Missa, litapoeg, kisad nigu jeeriku pasun!", sain küünarnukihoobi roietesse. Avasin silmad ja vaatasin ruttu teki alla. Paksude päkapikujalgade ja lõhkiste džiinide asemel olid seal kaks peenikest karvast jäset, täitsa samasugused, nagu mu persest välja turritavad. Kobasin öökapist taskupeegli ja heitsin sinna ettevaatlikult pilgu. Poolemeetrise vahega silmade asemel naeratas mulle sealt vastu ilus, mehine, intelligentsusele ja peenele maitsele viitav nägu, jällegi täitsa minu nägu nagu siga ja kägu! Andsin kallile naisele õnnelikult musu.

Äduut äduut!