Hinnaralli gipermarketis

Kuna lollid meedikud mind aidata pole suutnud, võtsin täna raske ja paha südamega ette tee Karu tänava sünagoogi. Andnud lahkelt naeratavale rabile kogu oma maise vara ja lasknud ühtlasi ka eesnaha üle kõrvade tõmmata, sain teada, et olen täiesti terve. Igaks juhuks pean siiski aasta jooksul iga nädal kontrollis käima, loomulikult pean alati ühtlasi ka oma maise vara ära andma. Klõpsasin kannad kokku, viskasin tänutäheks käe lae poole sirgu ja asutasin minekule. Fuajees jäin silmitsema kümneid kauni kujundusega plakateid, millede pealkirjad teatasid: "Holokausti eitamine on roim!", "Nõuame holokausti!", "Holokaust on püha!" jne. jne. Kuulsin selja taga samme, pöördusin ja nägin kilomeetripikkuste palvelokkidega vana juuti, kes kavalalt silma pilgutades mind kõnetas:
"Öelge, noomees, kas teie meelest on õige holokausti eitada?"
Vastasin keerutamata:
"Ei ole õige! Mina ütlen holokaustile iga kell raudse "ja!""
Vana juut pühkis silmanurgast heldimuspisara ning poetas mulle vargsi pihku juudaseekli, mis ajaloos paljudele õnne olevat toonud. Tänasin ja väljusin hoonest.
Olles ilusast hommikust pisut segane ei märganud ma, et jookisn üle tänava punase fooritule alt. Kohe peatus mu kõrval politseiauto, millest väljusid kaks õige turjakat konstaablit, kes mu samas läbi raudu panid ja kaasa viisid. Jaoskonnas koostati mulle siioni tarkade protokoll ning lubati järgnevate eksimuste puhul mind pikema jututa Tartu tankitõrjekraavi äärde viia.
Nüüd on minu mõistus otsas. Panin igaks juhuks vastuvõtuajad kinni Kaika Laine, Vormsi Ennu, Vigala Sassi ja Baari Paavo juurde, aga järjekorrad on meeletud. Viimasel hetkel meenus, et täna annab avaliku seansi kuulus tervendaja ja hiromant Muuga Isa kuulsas võimlemisklubis Tapper. Nüüd pole muud, kui et sean sammud sinnapoole, et Isa mu needusest vabastaks ja mulle üledoosi koššer muusikateraapiat teeks.