Töö juures suitsunurgas vestlesime kolleegidega kultuuri teemadel. Kui jutt peale teist kohvi ja kümnendat suitsu filmikunstile libises, ütles Truki: "Ei, kutid, tehke mis tahate, aga Kubriku vastu ei saa keski."
Mulle kargas pähe ainult "Clockwork Orange", aga tahtmata näida lollina ma parem vaikisin tarkust teeseldes. Meie omaarust loodusesõber Võisik õhkas unistavalt: "Jah, aga minule meeldivad ikka Rein Marani filmid rästikutest ja konnadest!"
Võdistasin õlgu ja olin veel rohkem vait. Samas tundsin, et pean midagi omalt poolt ka ütlema, sest kaaslaste pinevad pilgud koondusid lasertäppidena minule. Mõtlesin ja mõtlesin, aga pea oli nagu tuule poolt tühjaks puhutud, mitte ühtegi nime ei tulnud meelde! Nägin silmanurgast, et Truki hakkas tohutut seatapupussi ihuma ning Võisiku poolt kostis metalliklõbinat, nagu oleks keegi kuuli rauda tõmmanud. Mul hakkas külm. Katsusin meelde tuletada, kustkaudu ma sinna suitsunurka olin tulnud, et siis parajal hetkel sealt minema joosta, ent ka see ei meenunud. "Vanaks hakkan jääma!", mõtlesin omaarust targasti. Truki kraaksatas: "Noh, vana munn, tummaks jäid vä? Tavai, jobannõi budjonnõi, kelle kino sulle kõige rohkem istub?"
Olin nagu puuga pähe saanud, sest Truki sõnade ajal virutas Võisik mulle selja tagant kuvaldaga pähe. Õnneks oli mul barett peas ja see lõi raske vasara rikožetti, õudne tööriist põrkas lööjale endale molli. Äkki oleks justkui päike tuba valgustanud ja ma naeratasin kergendatult. Lõpuks ometi tuli mulle ühe tunnustatud režissööri nimi meelde ja ma sõnasin uhkelt: "Villu Parvet!"
1 comment:
pean ära märkima, et vaatasin eelmisel nädalal kubriku viimast filmi Cruisi ja Kidmaniga Eyes wide shut ja üleeelmine nädal kosmose odüsseiat, mis mulle mittekuidagi meeldima ei tahtnud hakata. A samas pole mulle never ever mingid ulmeasjad istunud.
Post a Comment