Carolus Rex Osilianorum kommt nach Reval am Freitag Abend

 

Helistas saarlane nr.1: "Kule, ole täitsa ja anna mulle möni asjalik telefoninummer, ilgelt tahaks nukku soetada." Kuigi jutu iva mu jaoks praktiliselt läbipaistmatu saladuselooriga varjatud oli, vuristasin huupi mingi suvalise numbrikombinatsiooni (alles pärast tuli välja, et olin hülgeküttide ja viikingite järeltulijale avaldanud enese teadmata oma panga paroolid ja koodid!). 

Viis minutit vaikust ja jälle kukkus telefon taskus vibreerima nii metsikult, et mul oleks peaaegu pauk lahti läinud. Enne kõnele vastamist heitsin pilgu ekraanile, helistas Lilleküla sõjaõhutaja. Süda aimas head ja vajutasin nuppu, mille juurde oli kirjutatud "Vasta". Kutsuti nädalavahetuseks fotomodelliks. Nõustusin, sest moemaailmas liiguvad rängad rahad ja naistepesu olen ka alati tahtnud kanda.

Vaikus saabus umbes kolmeks minutiks. Mobla rabeles taskus nagu meeletu, mul murdus vaagnaluu ja neerud põrusid lahti (parem oleks olnud, kui lahti oleks siiski põrunud pauk, aga see oli juba tagantjäreletarkus). Helistas saarlane nr. 2: "Mis homme teed?" Sellisele küsimusele oli mul vastus valmis: "Hakkan jooma loomulikult!" Saarlane nr. 2 kiitis mind ladusa  ja õige vastuse eest ning ütles: "Oh, oleks ka meie riigiisad sama sirgeseljalised ja kindlameelsed, poleks meie armas isamaa mitte kunagi sellistesse raskustesse uppunud, nagu ta seda nüüd "tänu" ansiplaste-laarlaste hirmuvalitsusele on!" Hakkasin liigutusest nutma ja toonitasin tänukõnes järgmist:

 

KRIIPSU KAAREL

Kriips – kraaps, kriibus – kraabus,
kriips – kraaps, kriibus – kraabus,
Kriipsu – Kaarel meile saabus.

Koerust, vallatust on täis,
lauapaberilgi käib,
hüppab maha laua pealt,
jälgi põrandale veab.

Kriips – kraaps, ...
Hea, et väike huligaan
kaua möllata ei saa,
nurga tagant tuleb tumm
käbe korravalvur kumm.

Siuh – sauh, üks – kaks – kolm,
siuh – sauh, üks – kaks – kolm,
Kriipsu – Kaarel kadund on.