Luupainaja kondiväänaja kallal

Peale akrobaatikanumbreid tsirkuses, kus ma värdjana töötan, olin koju jõudes puruväsinud, ent öö tuli rahutu. 

Ärkasin, kuna hingata ja liigutada oli pea võimatu.

"Türademaa, nüüd on siis lõpp käes!", mõtlesin paanikahoos. Keegi nagu istunuks mu srinnal ja hoidnuks käsi kinni. Justkui läbi vatiteki kuulsin tontlikku häält laulmas: "Knock-knock-knockin' on your backdoor..." Plääd, kas tõesti on mul kallal mees, kelle CV-s seisab bändinimi Skriimsilm ja kes on teada-tuntud Kansenrõusise fänn!? Raskustega ragistasin rähmased silmad lahti ja sain kohe aru, et olin arvanud valesti. Mind piinaval inkubusel oli ilge lõust, nii et hetkeks kahtlustasin Termika tohmanit, aga midagi nagu ei klappinud, kummitus oli liiga targa ilmega. Putsi, kus ma seda nägu näinud olen? No muidugi, 25-kroonisel pangatähel! Mind ahistas vana hea Anton-Guns'n'Tammsaare, kelle "Tõde ja õigus" kõigi kodude raamaturiiulil tohutult ruumi võtab, ent mida keegi läbi pole lugeda suutnud. Kuna ka mina sedasorti patuste hulka kuulun, valdas mind hetkeks lisaks kabuhirmule ka massiivne häbi. Olin läbi nagu käbi! Literaat lõpetas laulujoru ja pöördus minu poole metalselt krigiseval häälel:

"Vali: kas Tomm Sojjer, Tomm Tšõunss või Tomm Änks!"

Ma ei saanud sellest munnigi aru, aga igatahes tundusid kõik kuidagi valed. Mõtlesin, et kavaldan vanatühja üle ja kähisesin: "Tom of Findland".

Ossa tuss, kus rahatähemees vihastas:

"Kakoi Finljandia, nahui! Joptvõimatt, ma muudan su sitavarese Ott of Leplandiks!"

Ja muutiski!

Hommikul oli mul kuulsusest ikka kasu ka- naine sõimas pedeks ja viskas lillevaasiga, laps oksendas mu täis ja kass sittus saapasse. Minu uus elu superstaarina oli alanud maruliselt rokkides. Helistasin jalamaid Koidule, Ukule ja Vaidole ning leppisin kokku, et Jaanipäeva paiku teeme ühe kirikutetuuri.