Jah, tõsi ta on, käisin täna väljaõppind rätsepmeistri, päevapiltniku ja ajaloovõltsija Lilleküla Hirmsa ateljees castingul. Loetud sekunditega oli selge, et töö on minu ja kohe pandi jupiterid särama ning kaamerad surisema. Olin esimeses filmis noor tütarlaps. Aelesin poolunes kiimeldes voodil, unistades rüütlist. Äkki tegin silmad lahti ja vau!, täiega oli seal Villu Parvet! Arvata võib, et malet me siis ei mänginud!
Teisena tehti mingit salvi või muu sita reklaamklippi, kus ma oli Cutrin Charizma ja ronisin mööda minggit seina, ise karjusin lollakalt naedres: "Klükosamiiniga ei tunne ma oma põlvi!"
Järgnesid torutants, sületants, surmatants ja tants ümber aurukatla.
Vaat nii juhutb, kui järgned ajalehekuulutusele "Pakume tasuvat tööd ettekandjana", loodad salaja, et sinust tehakse tegelikult lits ning lõppkokkuvõttes tuleb välja, et sind saadetakse kuhugi kolhoosipõllule kartuleid võtma!
1 comment:
Ega sinu elu ikka kerge pole
Post a Comment