Imevad need, kes on mingil alal ülikõvad tegijad, ent järeldavad sellest automaatselt, ja muidugi täiesti valesti!, nagu oleksid nad pädevad kaasa rääkima ka kõigil muudel teemadel, mis suuremas või kitsamas ühiskonnas ette tulevad. Imevad need, kes lasevad aeg-ajalt välja paista, kui kodus nad on mujal maailmas toimuvas, oma kodus aga jäävad suht imiku tasemele. Imevad ka need, kes on võimetud vastutama ja õigesti otsustama, ent kõigis raskustes ja enda poolt kokku keeratud sitas süüdistavad ikkagi oma kaaslaseid. Imeb jõhkralt ka see, kui keegi on solvunud su peale, et sa temale tänulik pole koos elatud aastate eest, kuigi ta ise need aastad sinu jaoks täielikuks põrguks tegi. Ja kokkuvõttes imeb lihtsalt lollus, õieti küll see, et inimesed tänapäeval oma ürgrumalust ei häbene ning seda täiesti kontekstiväliste ja tarbetute infokildude valdamise taha üritavad peita. Eriti kurb variant on, kui inimene vananedes mitte (elu)targemaks, vaid lauslolliks keerab. Siis ei aita ei hää sõna ega vali noomitus, ei peened vihjed ega puustjapunaseks, ei solvumine, ei kurtmine, ei miski. Ja eks ole ju ka inimeste valuläved erineva kõrgusega, mõni veiderdab pool elu külalolliga kaasa, sest arvab end koos klouniga õnnelik olevat, teine kergitab juba esimese külameeste naeruturtsaku peale kübarat ja haarab häbipunast lõkendades matkakepi. Kole raske on ainult öelda, kumb just õieti talitab, sest igal on kasutada vaid üks võimalus, samasse jõkke pole võimalik kaks korda astuda.
*
Aga pildistada võib näiteks nii.
No comments:
Post a Comment