Suur oli minu üllatus, kui Isa juurde jõudes nägin ballisaalis teiste seas ka rahvasaadik Viisitamme. Mart-poiss valutas terve õhtu jooksul südant Eesti poliitilise eliidi palga ja riigikogulaste pensionide üle. Tema seisukoht oli, et Eesti vajab etteotsa kõva kätt ning riigikogulane peaks kahesajatuhhist penssi saama ka postuumselt umbes sada aastat. Meie muidugi kiitsime sellised avaldused heaks ja andsime rahulolust märku aplodismendiga.Üllatuseüledoosi sain aga siis, kui märkasin selgeltnägija Nastjat. Võtsin ta käe, surusin selle oma kubemele ja palusin ära arvata, kas see kõva ese on telefon või tulemasin. Nastja ütles, et tal on eluta asju keeruline tuvastada. Ütles, et ega isegi telefoni ja tulemasinat nähes neil vahet ei teeks. Andsin talle vihje, et mu pükstes olev ese on väga elus. Nastja pakkus ikka, et telefon. Ese mu püksis nagu lõdvenenuks seepeale.
No comments:
Post a Comment