Sain täna pensioni kätte, olgu Savisaar kiidetud! Pinss jälle tõusis, seda va krabisevat jätkub ja jääb ülegi, sest paljukest mulle vanainimesele teist kulub- riiet pole ma Brežnevi surmast saati ostnud, toit tuleb enda peenramaalt ja viin enda masinast. Mõtlesin, et teen üle saja aasta ka ühe issandale meelepärase teo ning käisin Balti jaama turult tiiru läbi. Ostsin pool kilo koeralihapirukaid ning viisin need Patarei vanglas vaevlevale Reiljani Villule. Ent oh imet! Selgus, et Patareis polegi enam kinnimaja ja Reiljanit polegi veel istuma pandud! Olin nii tige, et viskasin raisku läinud maiuspalad merre.
Linnahalli juures trammi oodates jäi pilk pidama noorele naisele, kelle käte otsas sädistasid toredad kaksikud. Üks oli kindlalt poiss, teisest ei saanud veel aru, kumb tast tuleb, nii noor alles. Tegin lapsukestele pai ja kiitsin nende tublitust ning noorukese ema ennenägematut kaunidust. Ütlesin: "Kui nummikad teie lapsed on! Ja kui ilus te veel ise olete! Kindlasti on ka nende maimukeste isa väga kaunis mees?"
Preili vastas pikalt keerutamata: "Jah, on küll, mis see teisse puutub?"
Nõustusin: "Misse musse putub? Ei putu mudugi. Tea, kuda noor pere selles ansiplaste ja laarlaste riigis kah hakkama saab? Kindlasti on väga raske? Mis tööd lapsukeste isa teeb kah?"
Noor ema sõnas: "Laste isa elab oma elu, mina olen üksikvanem, vallasema."
Sellist puänti ma ei oodanud! Säilitasin siiski soliidsuse ja röökisin täiest kõrist: "Mida!? Minu ajal kutsuti selliseid litsideks!"
No comments:
Post a Comment