Tere teile viimast korda, Maa elanikud! Tundub, et mu missioon teie planeedil on täidetud, juba täna öösel ootavad mind uued väljakutsed teispool Linnuteed! Selle tõenduseks pälvisin täna Surmametsast tulnud Wehrmachti rihma koos pandlaga, jalaväerünnaku märgi ja musta haavatumärgi. Eile aga ähvaradati mind WH praenoaga! Kahjuks ma pilti ei saa näidata, sest olen abitus olukorras ega suuda pildistamiseks vaja minevat aparatuuri käidelda. Miks, sellest kohe teile jutustan!
Kõigepealt selgituseks, et neid sõnu dikteerin ma haigla intensiivpalati voodist, kuhu mind lõuna paiku ämbritega toodi. Meditsiiniline personal oli suht paanikas, korraks koomast väljudes kuulsin nende ärevatest hõigetest stroofe "rongi alla jäänud" ja "vähemalt viisteist korda järjest". Haiglapalati surivoodile eelnes kõik see:Nimelt käisime täna Viljandis Hansapäevadel, terve imekaunis vanalinn oli moondunud laadaplatsiks, kus igasugu sita seas ka mõned märgid, täägid ja isegi üks komplektne 7,5cm mürsu korv silma torkasid. Uhasime seal kondiauru toel edasi-tagasi, mina muidugi närviliselt ümberringi vahtides, et mitte loomakaitsjate ja Kriinpiissi aktivistide rünnakute alla sattuda. Just-just, kahjuks peavad paljud mind viimasel ajal loomapiinajaks, kes ookenaist püütud vaala mööda linnatänavaid järgi lohistab. Seda seetõttu, et mu naine on rase! No ausalt öeldes, kui ei teaks, petaks ennast ka ära! Ühesõnaga olin ma lõpuks sellest nurgataguseid pidi hiilimisest ilgelt väsinud, naisuke ka lõõtsutas nagu mingi suur lõõtsutaja. Veel mäletan, et istusin pinngile ja naine istus mulle sülle. Edasi tuli öö...
Ja nüüd ongi mu raskete vigastuste põhjuseks märgitud "Jäi korduvalt kaubarongi alla" ning et ma olen abitu, ei saa ma neile öelda, et võtsin lihtsalt oma lapseootel naise korraks sülle!
No comments:
Post a Comment