Minu esimene koolipäev

Poolik Erkennungsmarke kirjadega
756
2/ Inf. Ers. Btl 473.
Ja EW isikutunnistus, milles huvitav jälgida erinevate riigikordade aegseid sissekirjutusi

Oi plin, täna algas kool! Eellugu sellele oli huvitavam, kui asi väärt! Nimelt selgus koolimajja jõudes, et selles asutuses puuduvad elementaarsemadki võimalused kultuurseks meelelahutuseks. Puhvetis puudusid alkohoolsed joogid üldse ja kõik vähegi pandavad noored tšikid olid tulnud koos vanematega. Õnneks oli mu pinginaabril dr. Cotil arstipaunas kahesajaliitrine lapik pläsku piiritusega, millega muidu surnuid pestakse. Lasime noti laua all salamisi ringi käima, mis osutus arvatust raskemaks, sest suur vaat ei tahtnud koolipingi alla kuidagi ära mahtuda. Teised lapsed naersid meie üle, klassijuhataja lõi kaardikepi mulle vasemasse silma ja murdis selle pooleks. Puhkesin nutma, suured verised pisarad kukkusid aabitsalehtedele, kus inetuteks larakateks muutusid. Doktor Cott, ise täis kui kott, opereeris mind seal samas. Selle juures kukkus kriidine tahvlilapp mu avatud koljusse, see tegi tuju sitaks. Et hea pea raisku ei läheks, käskisin tagapingis istuval suurte lollakate lehvidega litsil mulle haava sisse tünnist spirti uhada. See kukkus töinama, et tema on alles kuueaastane jne. jne. Täitsa pistets olukord! Cott muidugi magas juba, klassijuhataja röökis hüsteeriliselt, kohal olnud lapsevanemad peksid mind õpikute, pinalite ja rasvakriitidega. Ma ei kaotanud külma närvi, vaid andsin hoolega vastu kõigi vahenditega, mida Coti paunakeset leidsin. Käiku läksid kanderaam, peenisepump, hekikäärid ning isegi pooltühi spirdilähker, kuhu hinnalist märjukest vast nii sada liitrit veel oli põhja peale jäänud. Klassiruumis sadas verevihma, lendlesid sisikonnad ja muud rupskid, kostusid purunevate luude ragin ja elajalikud röögatused. Neid viimaseid tõi kuuldavale mu purupurjus pinginaaber, kes eelmises elus oli olnud hüljes ja nüüd sageli unes nägi, et kütid teda jääväljadel taga ajavad. Ent keset kõige suuremat taplust, kui olin oma jõuvarud peaaegu ammendanud ja järasin klassijuhataja veel tukslevat südant, juhtus midagi, mida ma kahjuks kirjeldada ei oska. Ja las ta sitt jäädagi nii.
Aga mine nüüd ilusti tuttu, mu väike sõber, sest homme on sul koolis oi-oi kui palju põnevat ja uut avastada!