Möödunud öö oli täis õõva ja tortüüri! Nimelt nägin väga halba und sellest, kuidas ma Ameerikas olin. Ärgates läksin viivitamatult polikliinikusse, kus mind võttis vastu dr. Cott, kes mind pidzaamas ja tuhvlites nähes väga lolli nägu tegi. Küsisingi sissejuhatuseks:
"Doktor, miks te sellist lolli nägu teete?"
"Mul ongi selline nägu", vastas skalpellirüütel vaevu väärikust säilitades.
Sain sellest burleskist julgustust ning asusin asja tuuma juurde:
"Nägin täna unes, et olin Ameerikamaal ja mulle ei meeldinud nähtu põrmugi: kriiskav džässmuusika, töötus, rassism, kunsti asemel maistetu palagan..."
Cott pani mulle kohe diagnoosi:
"Klassikaline juhtum! Eks teid painab alateadvuses talumatu mõte, et Carola Madis läheb pooleks aastaks Ell Eisse elama, teie aga peate jääma siia."
Mõtlesin seda juttu kuulates, kas tänada tohtrit või virutada talle pigem raske tömbi esemega silmade vahele. Kuna kõige raskem ja tömbim ese kabinetis oli massiivne kirjutuslaud, mida ma tõsta poleks suutnud, sõnasin pead uhkelt püsti lüües:
"Vabandage mind, Makro Tšemodanovitš, aga minu arvates olete te loll!"
No comments:
Post a Comment