Sa võib-olla ei usu mind, väike lugeja, ent räägin sulle ühe seiga omaenese nurjunud elust. Sõitsin täna töölt koju (liinil 36, Väike-Õismäe-Viru) ja Nõmmel tuli bussi üks nii umbes kahekümbine sepp, peos ilgem pakk mingeid fotosid. Ja oh seda rõõmu: üks neist lipakatest kukkus tal käest maha ning ikka otse minu jalge ette! Enne kui halvasti varjatud downi sündroomiga nooruk foto üles krabas, jõudsin märgata, et sellel oli minu suur iidol Niki. Õnnehiidlaine uhkas üle minu ning võtsin portfellist Eesti Nõukogude Entsüklopeedia kõik köited. Selgus, et kõiki siiski vaja polnud ning lõin lahti vaid selle õige, otse leheküljelt, millel pidi olema juttu Nikist. Veerisin valjult, endal tatilima suunurgast venimas:
"Niki Lauda, vormelipiloot.... Nahui, eto nje to...
Ahaa!- Niki Nacky, hõimupealik Simbabwest....
plin, tšepuha...
Aa, vot ona!:
Niki Ilma, sünoptik, televisioonitöötaja; löönud laineid popareenil ja Le Divin M-i populaarteaduslikes artiklites; lahutatud, kolis pealinnast hea elu pealt tagasi Pärnusse..."
Vaat selline pisut müstilise alatooniga epopöa siis täna. Aga nüüd, mu väiksed sõbrad, ruttu sitale ja tuttu!
2 comments:
Jah, vaata Niki juures ongi see kõikse paremb, et ei tea kunagi, milla ta ennast ilmutab. Aga kui ta seda juba on teinud, siis võid kindel olla, et päike hakkab su elus särama, majandus kasv tõuseb jälle 12%-ni ja kui ästi läeb, saab õhtal ea rahmaka seda vanainimest asja.
Nii, et kulla koolivend, tasub peale kakil käiku nati oodata, augusti ööd on ju pimedad ;)
Vastab dr. Cott:
"Teie tervisliku seisundi juures ma nii julgelt ei ironiseeriks, sm.dr. cott!"
Post a Comment