Monarhi audientsil

Sajad lugejad on viimastel päevadel huvi tundnud, kes on see salapärane doktor, kelle nõuannetest meie kirjade-vastuste rubriigis nii paljud abi on saanud. Mis siis ikka, võtsime kobaka lintmaki turjale ning läksime doktorile tema hubasesse Alutaguse koju külla.

Hea doktor Cott, looduses, nagu me näeme, hakkab taas emand sügis positsioone sisse võtma. Mida ütleb looduse igavese ringkäigu peale staažika terapeudi süda?
Mis ta ikka nii erilist ütleb... Eila ütles näiteks, et "missa seal kuuri all nussid nii kaua, tule sööma, kopsupirukas jahtub ära!" Aga eks sombuse ilmaga lööb vahel pisted sisse küll, see mul Leningradi blokaadi päevilt pärit häda.

Vaat kus! Paljudele teie endistele ja praegustele patsientidele tuleb see suure üllatusena, et olete blokaadikoledusi omal nahal läbi elanud...
...ja mis siis?

Ei midagi. Aga räägime millestki muust. Räägime teie perekonna traagilisest saatusest. Olete teenekas vabadusvõitleja, terve teie pere kuulus omal ajal natsionalismi- ja kulaklusesüüdistuse alusel küüditamisele, järgnesid rasked aastad sundasumisel. Mis on sellest perioodist kõige eredamana meelde jäänud?
Kinni istusime küll, see on tõsi. Aga Siberisse viidi meid ikka kui ohtlikke retsidiviste. Mina sain sodomiitluse paragrahviga 25+5, vanamees oli mul üle küla kuulus pederast ja mutt oli siuke lits, et pool maakonda mädanes süüfilises! Nojah, minu süüdistusele liideti muidugi ka kontrevulotsiooniline tegevus, mis seisnes selles, et kord kargasin karjamaal üht sokku, kellele olin nimeks pannud Lenin, kuna ta tõesti nii Lenini nägu oli. Selline asi NKVD timukatele iseenest mõista ei meeldinud. Jah, punane kurat võttis meilt kõik ja asemele andis kolhoosid, kommunistliku vägivalla...

Kas vastab tõele, et üks teie vaarisadest oli Väägvere pasunakoori asutaja?
Ei vasta.

Siis tulid ülikooliaastad...
Kellel tulid, kellel mitte! Äsja vabanenud poliitvangil oli raske leida kohta valedele ja hirmule rajatud ühiskonnas. Lootsin, et pääsen Tartu Ülikoolist, kuna olin enda arvates kavalalt oma ankeeti kirjutanud, et teenisin sõja ajal SS-vägedes juuditapjana ja võtsin hiljem metsavennana osa kaupluste röövimisest. Ent ega ülikooli vastuvõtukomisjonis ja KGB-s ka lihtsameelsed koos istunud, mu kavalus nähti läbi ja mind tunnistati Nõukogude Liidu kangelaseks, mis peale mind kohe arstiteaduskonna tudengite sekka arvati. Vastu tahtmist olin niisiis saanud üliõpilaseks. Need olid kõige kurvemad aastad minu elus.

Oli kuidas oli, aga teist sai üleliiduliselt hinnatud arst.
Sai ta ju jee! Minust sai alkohoolik, vaat mis. Noh, eks purjus peaga sai muidugi mõningaid keerulisemaid lõikusi ette võetud. Mäletan häguselt, et Moskva olümpia päevil opereerisin ühes Kopli punkris Brežnevit ennast. Ja nii kui olin tema aju kuidagi kokku traageldanud, kutsuti mind Piritale, kus maskott Vigril ei tahtvat erektsioon kuidagi lõppeda. Saate isegi aru, piinlik lugu- rahvusvaheline sportlaskond, teleülekanded...

Põnev! Kuidas see lugu toona lõppes?
Ma olin selleks ajaks juba praktiliselt mälus ega mäleta enam hästi. Aga vist raiusin kirvega Vigril riista küljest ära. Muide, see võib paljudele üllatusena tulla, ent just meie purjeregati maskoti järgi nimetati aastaid hiljem üks ilmakuulus ravim Viagraks!

Te olete vana kooli mees, elanud Wabariigis ja tänases vabariigis, sinna vahele jäid nii saksa kui nõukogude okupatsioon. Mis tundega neile erinevatele võimudele tagasi vaatate?
Pätsu ajast on meeles aint ohjeldamatu sodoomia. Varavalgest hilisõhtuni keerasin naabrite lautadesse sissemurdmise järel taha nende lammastele, sigadele, koertele, kassidele, täidele, üraskitele... Saksa ajal olin ma juba trellide taga, olin meie laagris blatnoide kuningas. Hüüti mind kas Fašistlik Talisupleja või Krovovaja Batjuška. Nõukogude aeg... jah, loomulikult tehti vigu. Ent siiski leidus ka palju head! Aga praegune Eesti on mulle vastik, inimesed on haiged, loomad pipardavad.

Kuidas te meie lugejate muredele vastamisest vaba aega siin, oma isatalus, igapäevaselt mööda saadate? Kujutan ette: toimetate aias, kirjutate memuaare, teete teadustööd...
Pastoi, paravos! Purjus peaga tuigerdan, mitte ei toimeta aias! Nahui, ma ei viitsi sittagi eriti teha, põhiliselt joon päevad läbi üksinda viina, taon pihku, kuulan keelatud lääne rokk- ja popp-muusikat. Kanepit kasvatan, moone... nagu ikka maal see elu on tänapäeva niinimetatud riigis!

Aitäh teile, hea doktor, ärgu teie skalpell roostetagu. Kõigi meie suurte ja väikeste lugejate nimel soovime teile tervist ja uusi kodaminekuid!
Oot, misasja... Mis mõttes?