Le Divin M

Le Divin M

Kui sul plaan sõjavara koguma hakata, siis alustuseks pakun sellist kraami:
hunnik kaste
hunnik hülsse
ja
hunnik kiivreid

Le Divin M

Ärge saage minust valesti aru, mu noored sõbrad, kes te homme jälle kooli lähete. Ma ei taha teile sugugi õnne soovida sel puhul. Vastupidi, ma tõmbaks ennast oksa, kui peaksin jälle kooli minema. Soovin sulle karedat köit ja teravat ziletti!

Le Divin M

Le Divin M

Le Divin M

Le Divin M

Möödunud öö oli täis õõva ja tortüüri! Nimelt nägin väga halba und sellest, kuidas ma Ameerikas olin. Ärgates läksin viivitamatult polikliinikusse, kus mind võttis vastu dr. Cott, kes mind pidzaamas ja tuhvlites nähes väga lolli nägu tegi. Küsisingi sissejuhatuseks:
"Doktor, miks te sellist lolli nägu teete?"
"Mul ongi selline nägu", vastas skalpellirüütel vaevu väärikust säilitades.
Sain sellest burleskist julgustust ning asusin asja tuuma juurde:
"Nägin täna unes, et olin Ameerikamaal ja mulle ei meeldinud nähtu põrmugi: kriiskav džässmuusika, töötus, rassism, kunsti asemel maistetu palagan..."
Cott pani mulle kohe diagnoosi:
"Klassikaline juhtum! Eks teid painab alateadvuses talumatu mõte, et Carola Madis läheb pooleks aastaks Ell Eisse elama, teie aga peate jääma siia."
Mõtlesin seda juttu kuulates, kas tänada tohtrit või virutada talle pigem raske tömbi esemega silmade vahele. Kuna kõige raskem ja tömbim ese kabinetis oli massiivne kirjutuslaud, mida ma tõsta poleks suutnud, sõnasin pead uhkelt püsti lüües:
"Vabandage mind, Makro Tšemodanovitš, aga minu arvates olete te loll!"

Le Divin M

Le Divin M

Le Divin M

Sajad lugejad on viimastel päevadel huvi tundnud, kes on see salapärane doktor, kelle nõuannetest meie kirjade-vastuste rubriigis nii paljud abi on saanud. Mis siis ikka, võtsime kobaka lintmaki turjale ning läksime doktorile tema hubasesse Alutaguse koju külla.

Hea doktor Cott, looduses, nagu me näeme, hakkab taas emand sügis positsioone sisse võtma. Mida ütleb looduse igavese ringkäigu peale staažika terapeudi süda?
Mis ta ikka nii erilist ütleb... Eila ütles näiteks, et "missa seal kuuri all nussid nii kaua, tule sööma, kopsupirukas jahtub ära!" Aga eks sombuse ilmaga lööb vahel pisted sisse küll, see mul Leningradi blokaadi päevilt pärit häda.

Vaat kus! Paljudele teie endistele ja praegustele patsientidele tuleb see suure üllatusena, et olete blokaadikoledusi omal nahal läbi elanud...
...ja mis siis?

Ei midagi. Aga räägime millestki muust. Räägime teie perekonna traagilisest saatusest. Olete teenekas vabadusvõitleja, terve teie pere kuulus omal ajal natsionalismi- ja kulaklusesüüdistuse alusel küüditamisele, järgnesid rasked aastad sundasumisel. Mis on sellest perioodist kõige eredamana meelde jäänud?
Kinni istusime küll, see on tõsi. Aga Siberisse viidi meid ikka kui ohtlikke retsidiviste. Mina sain sodomiitluse paragrahviga 25+5, vanamees oli mul üle küla kuulus pederast ja mutt oli siuke lits, et pool maakonda mädanes süüfilises! Nojah, minu süüdistusele liideti muidugi ka kontrevulotsiooniline tegevus, mis seisnes selles, et kord kargasin karjamaal üht sokku, kellele olin nimeks pannud Lenin, kuna ta tõesti nii Lenini nägu oli. Selline asi NKVD timukatele iseenest mõista ei meeldinud. Jah, punane kurat võttis meilt kõik ja asemele andis kolhoosid, kommunistliku vägivalla...

Kas vastab tõele, et üks teie vaarisadest oli Väägvere pasunakoori asutaja?
Ei vasta.

Siis tulid ülikooliaastad...
Kellel tulid, kellel mitte! Äsja vabanenud poliitvangil oli raske leida kohta valedele ja hirmule rajatud ühiskonnas. Lootsin, et pääsen Tartu Ülikoolist, kuna olin enda arvates kavalalt oma ankeeti kirjutanud, et teenisin sõja ajal SS-vägedes juuditapjana ja võtsin hiljem metsavennana osa kaupluste röövimisest. Ent ega ülikooli vastuvõtukomisjonis ja KGB-s ka lihtsameelsed koos istunud, mu kavalus nähti läbi ja mind tunnistati Nõukogude Liidu kangelaseks, mis peale mind kohe arstiteaduskonna tudengite sekka arvati. Vastu tahtmist olin niisiis saanud üliõpilaseks. Need olid kõige kurvemad aastad minu elus.

Oli kuidas oli, aga teist sai üleliiduliselt hinnatud arst.
Sai ta ju jee! Minust sai alkohoolik, vaat mis. Noh, eks purjus peaga sai muidugi mõningaid keerulisemaid lõikusi ette võetud. Mäletan häguselt, et Moskva olümpia päevil opereerisin ühes Kopli punkris Brežnevit ennast. Ja nii kui olin tema aju kuidagi kokku traageldanud, kutsuti mind Piritale, kus maskott Vigril ei tahtvat erektsioon kuidagi lõppeda. Saate isegi aru, piinlik lugu- rahvusvaheline sportlaskond, teleülekanded...

Põnev! Kuidas see lugu toona lõppes?
Ma olin selleks ajaks juba praktiliselt mälus ega mäleta enam hästi. Aga vist raiusin kirvega Vigril riista küljest ära. Muide, see võib paljudele üllatusena tulla, ent just meie purjeregati maskoti järgi nimetati aastaid hiljem üks ilmakuulus ravim Viagraks!

Te olete vana kooli mees, elanud Wabariigis ja tänases vabariigis, sinna vahele jäid nii saksa kui nõukogude okupatsioon. Mis tundega neile erinevatele võimudele tagasi vaatate?
Pätsu ajast on meeles aint ohjeldamatu sodoomia. Varavalgest hilisõhtuni keerasin naabrite lautadesse sissemurdmise järel taha nende lammastele, sigadele, koertele, kassidele, täidele, üraskitele... Saksa ajal olin ma juba trellide taga, olin meie laagris blatnoide kuningas. Hüüti mind kas Fašistlik Talisupleja või Krovovaja Batjuška. Nõukogude aeg... jah, loomulikult tehti vigu. Ent siiski leidus ka palju head! Aga praegune Eesti on mulle vastik, inimesed on haiged, loomad pipardavad.

Kuidas te meie lugejate muredele vastamisest vaba aega siin, oma isatalus, igapäevaselt mööda saadate? Kujutan ette: toimetate aias, kirjutate memuaare, teete teadustööd...
Pastoi, paravos! Purjus peaga tuigerdan, mitte ei toimeta aias! Nahui, ma ei viitsi sittagi eriti teha, põhiliselt joon päevad läbi üksinda viina, taon pihku, kuulan keelatud lääne rokk- ja popp-muusikat. Kanepit kasvatan, moone... nagu ikka maal see elu on tänapäeva niinimetatud riigis!

Aitäh teile, hea doktor, ärgu teie skalpell roostetagu. Kõigi meie suurte ja väikeste lugejate nimel soovime teile tervist ja uusi kodaminekuid!
Oot, misasja... Mis mõttes?

Le Divin M

Tapke ennast ära!

Le Divin M

Käisin täna mööda võhivõõraste ja võhituttavate blogisid pidi matkal. Kurbusega tuleb tõdeda, et elurõõmu, huumorit ning seksi on vähe saadaval! Selle asemel loeme surmigavaid heietusi inimeste perekondlikest sündmustest, arutlusi päevauudiste üle ja näeme varjatud tähelepanuvajadust (koguni kuulsusejanu!). Fakt on, et taoliste vonnapiide ja anti-inimeste õiglane saatus oleks, kui neilt arvuti konfiskeeritaks ja nad ise sureksid. Tundmatuna! Ilmekas näide oli üks logiraamat, millesse omanik oli postitanud Reporterist tuttava videoloo noormehest, kes lasi omale otsa ette tätoveerida kinnisvarafirma logo. Noh, iseenesest meeleolukas lugu. Aga mida kirjutas blogija sinna juurde kommentaariks? Umbes midagi sellist, et "ei oskagi sellist lollust kuidagi kommenteeridagi, tüüp on ikka täis debiil!" Ma nüüd küsiksin sinult, ledivinismi ohver, kas selline on adekvaatne hinnang tollele videoloole? Minu meelest on selle blogi kirjutaja ise debiilik, kretiin, imbetsill, loll nagu sitamaja uks! Tahaks siukse värdja vanemaid näha! Vist ka esmaklassilised ebardid, geneetilised arusaamatused kuubis?
Taolisi traagilisi näiteid eluvõõrast suhtumisest ja maitselagedusest on inimkond kahjuks täis. Osasid lolle isegi kiputakse tsiteerima, kuigi nende mõtteterad on harilikult stiilis "õun kasvab" või "uss roomab". Munni küll, mütlen!
*
Palusime ülaltoodud raevuhoogu kommenteerida hulluarst dr. Cotil:
"Mis siin ikka kommenteerida, kõik on sajeball mu meelest. Nahui, ülikõva!"

Le Divin M

Sa võib-olla ei usu mind, väike lugeja, ent räägin sulle ühe seiga omaenese nurjunud elust. Sõitsin täna töölt koju (liinil 36, Väike-Õismäe-Viru) ja Nõmmel tuli bussi üks nii umbes kahekümbine sepp, peos ilgem pakk mingeid fotosid. Ja oh seda rõõmu: üks neist lipakatest kukkus tal käest maha ning ikka otse minu jalge ette! Enne kui halvasti varjatud downi sündroomiga nooruk foto üles krabas, jõudsin märgata, et sellel oli minu suur iidol Niki. Õnnehiidlaine uhkas üle minu ning võtsin portfellist Eesti Nõukogude Entsüklopeedia kõik köited. Selgus, et kõiki siiski vaja polnud ning lõin lahti vaid selle õige, otse leheküljelt, millel pidi olema juttu Nikist. Veerisin valjult, endal tatilima suunurgast venimas:
"Niki Lauda, vormelipiloot.... Nahui, eto nje to...
Ahaa!- Niki Nacky, hõimupealik Simbabwest....
plin, tšepuha...
Aa, vot ona!:
Niki Ilma, sünoptik, televisioonitöötaja; löönud laineid popareenil ja Le Divin M-i populaarteaduslikes artiklites; lahutatud, kolis pealinnast hea elu pealt tagasi Pärnusse..."

Vaat selline pisut müstilise alatooniga epopöa siis täna. Aga nüüd, mu väiksed sõbrad, ruttu sitale ja tuttu!

Le Divin M

Et koos olümpik keimsiga ka puhkepäevad läbi saivad?

Vastab pediaater dr. Cott:
"Sellele küsimusele tänapäevane meditsiin ühest vastust ei anna. Enda pikaajalistele kogemustele tuginedes julgen siiski väita, et keri perse!"

Aitäh tervishoiutöötajale selle sisutiheda veste eest!