"Kallis, mul pole homme midagi selga panna", ohkis mu küljeluu täna õhtul. "Aga sa pane see pruunide mummudega velvetkittel millega su vanavanaema kirstu pandi", tulin ma omaarust hiilgavale mõttele. "Arvad?" ei jäänud naisuke uskuma ja lajatas mulle vikatiga makku nii et diafragma lõhki plurtsatas ja verine pask mööda köögiseinu laiali pritsis. "No muidugi, härra paneb aga oma uhke rohelise maski ette ja puha, aga mina käigu katmata näoga panga serva peal nagu miskine uskmatu koer!?" mõtiskles mu mõrsja edasi. Olin juba kaalus alla võtnud enam kui 25 kilo, lihakäntsakaid mu ihult rebis eit erilise pühendumusega.
Kaotasin tervise ja mõistuse, kuid armastuse märgiks tõin daamikesele selle parempoolse maski, et ta edaspidi rahva seas liikudes häppi ei jääks.
No comments:
Post a Comment