Niisiis! Paljude jaoks pole info tähtis. Paljude jaoks on tähtis vaid äärmiselt kitsa suunitlusega info. Paljude jaoks on info tähtis ainult selle allikate tõttu. Mul on teist kõigist pohui! Ja mul on pohui ka Inno ja Irja blogist, kuigi paari nädala jooksul korra ma sealt läbi põikan. Tänane käik tasus ära, näitena varastasin sealt kaks õrnema (loe: tugevama) poole avaldust:
1:
Veelkord, ma ei nõustu samba vastu allkirja andnud inimeste deklaratsiooniga, et tuleb korraldada uus konkurss pelgalt seepärast, et see ei meeldi NEILE. Ärge ikka nina nii püsti ajage, vihm sajab sisse.
Vabadussammas püstitatakse nende meeste auks, kes ei peljanud anda meie vabaduse eest oma ELU. Kui paljud meie seast võivad hoobelda sellise julgusega? Pigem on ikka nii, et kui kuskil miskit toimub, lõhutakse, pekstakse, tapetakse, siis on kultuuriinimesed, kirjanikud ja kunstnikud esimestena kodus, kardinate taga ja teki all.
Ja mis tost. Nii peabki. Meie asi on luua. Sõdurite asi on meid kaitsta.
Andkem siis neile sõduritele, kes meile surma põlates vabaduse välja võitlesid, selline sammas, mille üle NEMAD võiksid uhked olla. Ja kohe.
2:
Paljud kultuuriinimesed on väljendanud oma seisukohta vabadussamba teemal. Et pole justkui piisavalt peen või nii. Ütleksin välja oma tagasihoidliku arvamuse.
Minu isa Georg Vaher oli samuti vabadusvõitleja, läks 17-aastase poisikesena vabatahtlikult Eesti Leegioni (tal oli võimalus minna lennuväe abiteenistusse, aga tema eelistas minna rindele) ja võitles 1944ndal aastal Keila all. Tema ja ta eakaaslased uskusid siis, et suudavad minna käsigranaatidega venelaste tankide vastu. Keila staabihoone õuel nad neid siis pildusidki, kuni tuli ohvitseri käsk taganeda. Aga selle ajaga, mis nad vene tanke kinni hoidsid, said viimased laevad koos eestlastega läände, vabasse maailma põgeneda. Suurem osa neist, kes põgenesid, olid kultuuriinimesed. Nii.
Minu isa toa seinal ripuvad mõned ordenid. Kinnitasin need talle ülikonna külge, kui ta Tartu krematooriumi kirstus lebas, aga pärast anti nad mulle tagasi, mälestuseks. Kõigil neil ordenitel on samasugune ristikuju nagu vabaduse sambal. Isa oli nende ordenite üle väga uhke, talle meeldis neid ikka rinda sättida, kui ta Keilasse vanade sõjakaaslastega kohtuma läks. Ja ka minu hing täitub neid ordeneid vaadates uhkusega.
Ja seepärast täitub mu hing uhkusega ka siis, kui vaatan vabaduse sammast. Ja mul on kama kaks, mis ta maksma läheb. Tõesti. Sest vabaduse eest ei ole ükski hind liiga kõrge maksta.
Seda, et puurilind ei laula kunagi nii ilusti kui vaba lind, peaks aru saama ka kultuuriinimesed. Ja eriti nemad.
No comments:
Post a Comment