Olen loomult asotsiaalne element, kaldun pisut rohkem hädavajalikust snobismi ja misantroopiasse, valimas ma ei käi ega kavatse seegi kord hedonismiuimast väljuda. Kui keegi arvab, et olen seega hoolimatu oma maa ja rahva saatuse vastu, siis arvaku. Mul sellistest arvajatest pohui, käin selliste haudadel kusel.
Täna tuli SMS, saatjaks Sinu Edgar ja sisuks umbes: "Peatame hinnatõusu! Lähme täna valima! Sinu Edgar". Kergitasin kulme ennenägematu intensiivsusega. Kulmud libisesid kuklale, nina pealaele ja suunurgast sain esmakordselt elus maailma näha toidu vaatenurgast. Oli valus, oi plääd, miks tai old! Imestamispalangu kutsus esile lihtne tõsiasi, et ma ei suutnud kuidagi taibata, kes see "minu" Edgar on. Kui õieti mäletan, pole ma oma riista ühegi meesterahva lõugade vahele suranud, kuigi ega joodik ei või muidugi oma mälule 100% kindel olla. Vähemalt teadlikult pole ma omasooiharusele andunud, harilikult järavad ja näkitsevad mu schlagbaumi tütarlapsed ja daamid, pahatihti ka mu abitut seisundit ära kasutades, mis saabub koos ülemäärase alkoholiga. See selleks, ei taha pealiinist hälbida. Lasin silme eest mööda kõik Edgarid, keda ma elu jooksul tundnud olen. Nende seast ma pederasti ei avastanud. Ma lihtsalt pole elu sees ühtegi Edgarit tundnud! Proovisin tagasi helistada- nihuijaa!, sõnumi saatis mulle raal. Töö juures on mul üks kondine eit, kes üle päeva kõigile tulevikku ennustab ja haiguseid ravib või kraesse saadab, kuidas parasjagu kellelgi tarvis on. Näitasin talle krüptilist sõnumit oma telefonis. Vanamutt pani silmad kinni, kõhvitses pika kollase küünega oma jõledasse võssa kasvanud tutti (ta nimelt ei kanna koristajakitli all aluspesu ja istub maagiliste seansside ajal nimme kuivetanud reied laiali, nii ei pidand energiavampiir ligi tulema, küüslaugu efekt vms.) ning lausus: "See on Edgar Verevalaja, Hundisilma mõrtsukas ja Tallinna ülemtimukas! Tal passis seisab Savisaar ja lemmikroaks tal kaa-vi-aar!" Ma ei suutnud enam hinge kinni ja silmi lahti hoida ning taandusin šamaanitelgist. Väljas ahmisin paar kopsutäit õhku ning alles siis suutsin vanaeidele aitäh öelda. Mu hääl kõlas võõralt, ametlikult.
Mul on ausalt öeldes täitsa ükskõik nendest vihmametsadest ja Siberi taigadest, mis igal aastal langevad, et Eesti värdjad saaksid oma valimispropagandat trükkida ja seda minu postkasti toppida. Mul on pohui ka sellest, et televiisorist iga kahekümne sekundi järel poliitreklaami näidatakse. Ausalt öeldes on mul kõigest pohui, ärge valimisperioodil minu poole mingite hinge- või rahahädadega pöörduge, saadan soliidselt putsi. Aga mind solvab see, kui mingi sitane ebard, kes minust pole iial hoolinud ega mu olemasolustki teadnud, hakkab minu privaatruumi oma kärssa toppima.
Otsustasime pereringis, et iga kord, kui mõni poliitik meid isiklikult tülitab, süütame ühe kiriku, tapame mõne ilgelt nunnu loomapojukese ja jagame koolide juures lastele tasuta kangeid narkotse. See on laias laastus põhiline, mida ma poliitikutelt ootan. Andke mulle asu ja ärge elage oma kirgi minu pere peal välja.
Tähelepanu:
Selle vodevilli lugeja on automaatselt e-hääletanud Edgar Savisaare ja Andus Ansipi poolt!
No comments:
Post a Comment