Läksin eile nagu aus rahvakunstnik kunagi Viimsisse pilli mängima. Päike paistis, tuju oli rõõmus ja ükski haigus ka üle kolme nädala endast märku ei handnud. Astusin muretult vilet lüües sisse sealtkandi kõige nooblimasse asutusse, millisel Grossi pood nimeks. Välja astusin sealt kelmilt sädelevate õllepudelitega rikastatuna. Kõik märgid näitasid, et loometöö ja meelelahutus on sel päeval minu jaoks sama asi. Märgid ei valetanud!
Mõned tunnid ja kõvad promillid hiljem maandusin Rokahvees, kus Tallinnmjuusikviigi nimeline ettevõtmine aset leidis. Rahvast oli uskumatult palju, mingid eided tulid isegi Riiast spetsiaalselt kohale, et näha esimesena üles astunud Venemaa bändi. Debiilikuid silma ei hakanud, nagu tavaliselt, ainuke purupurjus külaline olin vist ma ise. Plusspoole peale tuleb kindlasti märkida ka see, et ei esinenud Terminaator. Kahjuks olid Eesti Rumalaimad Muusikud siiski täies halbuses kohal, nimelt esines Outloudz. Aga siin tuli mulle appi terve päeva jooksul sisse pumbatud alkohol, mis tegi tublit tööd mu veel säilinud nägemis- ja kuulmismeeltega. Naine sai asjade käigust õieti aru ja soostus mind autosse pakkima ning koju tooma.
Sümpaatse mulje jättis mulle tundmatu Venemaa bänd. Kohati ilge kingaindie (muidugi ka see kõlas miljon korda paremini, kui ükskõik mis Looduse Holgeri & Co. poolt ever sooritatu), kohati jube mõnus küte. Väga hea oli Malcolm Lincoln, mis pole muidugi ime. Aga jah, Lenna-Lenna, sinu lava ette jäi mu süda, rohkem polegi midagi lisada. Ei ole vajagi.
