Palju õnne, Isa Bentholomeus!

Ma ei tea, kas mul on tshakrad umbes või on karmavõlg üle pea kasvanud või kiiritab naaber mind mingi maavälise tehnoloogiaga või on FSB mu õuntesse ja tikritesse mürki süstinud, aga mingi masendav keberniit on jälle. Arvuti on järjekordselt vittus omadega, nüüd pean siin läppariga toimetama. Sellel rumalal aparaadil puudub aga minu meelehärmiks hiir, mistõttu kõik liikumised väähemasti topelt kauem aega võtavad. Ja pole eesti keelset klaviatuuri ja tundub, et ka see masin hakkab otsi andma. Oi-jah! Mis siin rääkidagi tuju on nagu karu sitt. Hea, et naine koju tuli vähemalt, sest mul hakkasid olmeprobleemid juba üle pea kasvama vahepeal. Tahtsin ükspäev muna praadida, aga kapitaalremondi läbinud köögis oli võimatu üles leida kavalat instrumenti, mida akadeemilistes ringkondades pannina tuntakse. Mulle üldse ei meeldi kainne peaga süüa teha, seepärast pumpasin omale hakatuseks poolelidrase lauaka naha vahele. Uhasin kibeda joogi kaheteistkümne Pootsmanni õllega alla ja deliiriumis kangastus mulle kohe pilt, kuidas vahkvihas eit praeahjust panni haarab ning sellega mulle silme vahele valab. Tundsin heameelt, et olin nutikalt end täis kaaninud! Vaatasin praeahju, ent panni seal polnud!! Tuli meelde, et selle kasuliku riista oli mu julm ämm prügikasti heitnud. Muna jäi söömata, tõin selle asemel Statoilist krõbeda burksi. Minnes veel imestasin, miks ma vaatamata joodud kärakale ei tuigu või lausa rongi alla koperda. Koju naastes sai ka see miraakellik mõistatus vastuse: viina pähe olin joonud Kellukest ja need, mida ma pidasin tosinaks Pootsmanniks, olid hoopis Maxima kaubamaja odavad ent maitsvad kompvekid!
Täna toodi üks isevärki Feldflasche, mis mõõtudelt umbes kolmandiku võrra väiksem kui harilik saksa soldati välinott. Ja korgi küljes on kett, mille otsas konks. Pudeli ja korgi tootjamarkeeringud klapivad, aasta samas erinev (nott 40, kork 41). Kui tead, kesse sihukase lähkriga sõja ajal ringi litutas, ole hea, ja pane kommentaari!