See oli esimene mõte, kui umbes tunni aja eest esikuseina ääres oma sõjakola vaatasin. Imposantne kasti- ja pudihunnik oli kahtlaselt kokku kuivanud!
Samas oli mu Kratt omale uhke pesa teinud mikihiire padrunikasti...
ja üks teatud rase preili oli fašistlikust kastist omale peeglilaua kombineerinud. Tundsin sügavat masendust. Tundsin, et terve maailm on mind pett`!
Tahtsin just minna duši alla end uputama, kui jooksin pisaratest pimestatuna vastu mulle tundmatut mööblitükki, mida akadeemilistes ringkondades vanaaegseks kapiks teatakse nimetada!
Ning äkitselt asetus viimane kild mosaiigis paigale. Võttes appi meheliku alkoholilembuse ja naiseliku intuitsiooni, mängisin uuesti läbi situatsiooni, mis leidis meie vabariigi pealinnas aset mõne tunni eest.
Mu telefon helises. Vahtisin kärisevat aparaati nagu ilmaimet. Kolmanda helina (mu telefonis pigem pragina) järel vastasin ja kuulsin saatanlikku sõnumit: "Olen kohal!"
Tundsin, tundsin seda häält! See oli Dracowiworstconic, kes maja ees valge kaubabussi gaasipedaali raske puukingaga närviliselt sõtkus!
Muide, neile, kellel Dragicoomicu nimi kelli helisema ei pane, teadmiseks, et tegemist on inimesega! Ja tema hüüdnimi tuleb tema pärisnimest, mis on Traak!
Noh, nali naljaks.
Igatahes on nüüd suur osa peenikest pudi ilusti kapis nagu arglik pederast. Kuulda on, et pedede eeskujul pidi pudi ka hakkama mu esikus paraade korraldama. Seda nalja tahaks näha!
Aga muus osas on nii, et tööl tahetakse hingeke seest välja võtta.
*
No comments:
Post a Comment