Ajalugu kipub end meie elutoas kordama, tüütuks läheb ausalt öeldes. Nimelt ärkasin laupäeva varasel tunnil, sest külm tahtis ära tappa ja peas oli tunne, nagu oleks mind kuvaldaga näkku pekstud. Olin jälle uinunud diivanil, seekord koguni sellel väiksemal, nii et koivad ühelt ja pea teiselt poolt üle käetugede rippusid. Änd kess vat oli mul tekiks peal? Eks ikka klassikaks kujunenud padi! Läbi surma ja raskuste viis minu tee voodini, kus taas letargiasse kukkusin. Mõne tunni pärast ärgates sain kuidagi aru, et mu peavalu on ebaloomulik. Nimelt valutas kolp ainult otsmikul ja nina oli katsudes valus. Pilk peeglisse lahendas saladuse: ninajuurel, otse silme vahel, küütles imekaunis marrastus. Langesin samas käpuli ja tänasin Jahvet, et ta mu ninaluud polnud lasknud murduda ega silmi kinni paistetanud. Ent episood, kust selle trauma hankisin, on ülimalt paksu saladuslooriga kaetud. Abikaasa mälestustest ilmneb, et olime Jeblaga siin ülemeelikuks muutunud ja põrandal aelenud. On alust arvata, et selle müramise käigus kukkusin või lõin muul moel laubaga mõnda rasket tömpi eset. Palume kõigil, kes ekstsessi pealt nägid, anda oma tunnistused!
No comments:
Post a Comment