Deutschland über alles!

Tra, ma pidin kopsud välja rüükma, kui neemetsid saarerahvale lutti tagusid. Ikka vür kaiser, kott und vaterland. Palju õnne!

Tsaariaegne puhas kuld

(mitte see ristiga!)

Meri andab, meri ottab

Üks laev viis nädala keskel suurema osa perest põhjamaale, praegu tundub, et teine toob emasema osa sellest õhtul tagasi. Aga ülejärgmisel esmaspäeval heiskab Arensburgi sadamas purjed üks ilge brigantiin, mille tekiplangud verega immutatud ja mastis laperdab surnupealuulipp. Pardal on teiste jeekimite seas ka kilomeetripikkune Charly, keda toob mandrile lisaks saamahimule ka kroonuleiva himur ahvatlus. Järve kandi elanikkond saab omale naabriks musta arheoloogi, kellele nüüd lisaks veel tulirelv usaldatakse. Ja kaevata pole kuskile!

Okei, ei hakka sitasti ka ütlema. Pildid ajavahemikus 14-5 aastat tagasi

No nahui, hakkan vist segi jääma

Tra, ma hakkan silmataadistuma (Silmataat a.k.a. Isa), aint katlaruum puudub, pean üksi jooma elutoas nigu mingine dipiilik, ausõna! Ämmastav fuckt on, et kõik tõmmasid linnast jeed juba mitu pääva tagasi, aint mina näitasin üles ennastsalgavust ja jäin. Tegelt ma oleks pidand Elsingisse ujuma, aga kuna anti võimalus täna tööle minna vabatahtlikult, siis ei akand nussima ja käisin ketsisid ja džiinsisid ühest riiulist teise vinnamas. Ise ka imestan, kui loll inime ikke olla vöib, ammu ju teada, et töö võib inimesest kergesti ahvi teha! Nüüd istun siin, larbin õlli (viin ootab sügavkülmas oma järge), vahin portugali pedede ja prasiilja väärakate vahelist vutimatsi ja emotsen et vähe pole. Kui on mõni, kes pole maale tõmmand ja on nõus mu poole lakkuma tulema, siis elistage. Olen hõum alõun änd redi for rape änd rõumanss.

Allein, allein, wir sind allein

Võidupühatervitus

Pange ennast põlema

Lubasin endale, et enam ei joo

Ülemisel pildil ca 1920, alumisel 1944. Vasakul asub täna staliniaegne kinohoone, paremal aegade algusest saati võimas kõrtsihoone (seal on joonud Pääsküla kardavoi), otsetee viib ränduri otse Valka. Asula asub Viljandist Valka sõites umbes 5 km peale Helmet, Valgani jääb ca 30 km. Nagu ikka on ka seal lauluväljak, muistne linnamägi, kaks järve ja vähemalt üks jõgi, läheduses laiub Surmamets (seal on musta arheoloogiat viljelenud Pässa Saabiehitaja). Ega muidu ei nussiks siin niimoodi, aga lähen sinna homme endale antud lubdust murdma. Ja et topelt ei kärise, siis ülehomme nach Turgel, sest esmasbal tööle minema ei pea ning pea võib rahulikult valutada.

Helvetia Gloria

Kõik on idekalt ajastatud: tulen töölt, uhan künatäie rokka ette ja kohe algabki esimene mäng. Siis lasen paar pauku peeru* ja juba algab teine. Ja kui aus olla, olen alati arvatavalt nõrgema poolt, isegi Stalinliku Koerariigi poolt olin eila. Ja oi kuidas ma rõõmustasin, kui sõltumatu sveitsi instituudi provessurid täna ispaanjakärblaseid deepthroat'iga nuhtlesid.

*Paar on muidugi hästi öeldud, tegelt mühab lakkamatult nigu merelaine!

Sõnakõlks

Vauhtimetalli Virosta

Normaalsetesse kohtadesse ei vii otseteed

Seda koledam on, et mingisse kuradi Reiusse viis. Aasta mõttetuima ürrari esikoha saaja selgunud!

Millest tõbi, sellest abi

Eelmisest nädalavahetusest jäi veerand pudelit tsinni järgi, nüüd üritan seda ilma toonikuta oma soolestikku pumbata. Jälk, aga töötab ikka! Hommikul saab kohe varakult värsket peale haugata, kahtlustan, et olen lõunaks mälus ja pidu tuleb lühike. Aga ega midagi pole parata, selline on rokkari elu, elu tuleb põletada kahest otsast ja olla seejuures majesteetlik.

Paljud koduperenaised ja Soomes rühmavad eesti ehitajad on minult küsinud, et miks mul pealagi nii hõre on, et kas jään kiilaks. Vastan: esiteks, misse teie asi asi on. Teiseks- ma kitkun oma pealaelt karvu, et vanem ja väärikam välja näha. Ilunipp, ei enamat.

Mu esimesed esinejakaardid

Ürrar nummer üks leidis aset Võru Kubja (või kuda see kirjutataksegi) lauluväljakul, kus külg-külje kõrval andsid kütet satanistid, pungid, esimesed skinnid ja lihtsalt joodikud. Oli mu esimene keikka bändiga, laulsin ja mängisin bassi, makaronid hellalt värisesid all. Lilli mulle just ei toodud (nagu juhtus sama bändiga Pärnus esinedes umbes kuu või kahe pärast), aga pungid märatsesid ja daamid kiitsid. Kahju, et ma 17-aastane uje tatt olin, praegu kahetsen, et neile kõigile taha ei keerand. Pärast, kui pidu läbi oli ja uue päeva varahommik koitis, tulid lauluväljakule mingi mustlane või muu tšurka ja sellega kakeldi nii, et kidrad ja tühjad viinapudelid lendasid.

Nõmeda nimega ürrar number kaks toimus Kadrina lauluväljakul (jah, vanasti ikka osati! Praegu esinevad lauluväljakutel veel ainult smailersid, taneljagerlipadarid, termikad ja metsatöllad). Kui ma ei eksi, siis oli see mul vist üldse kolmas laiv, selle bändiga (primitiivne vanakooli deathmetal, ultrasatanistlik muidugi, mul olid uhked tagurpidi ristid ja pentakad otsa ette ja kätele lõigatud-põletatud ja puha) esimene. Olin laval nii mälus, et ei mäleta praktiliselt midagi (konferansjee, kes meid sisse juhatas, pidas vajalikuks märkida: "Homme Kadrina kirikut enam pole, see põletatakse nende kuttide poolt öösel maha!"). Korralduskomitee koosnes kahest poisist, üks neist häbiväärselt sitast Rakvere pungibändist, mille nime ma ei tahagi mäletada, teine oli aga vist küll juba imikueast saati habemik Afro-Lemmik Lumememm, kes elas samas kõrvaltänavas (kahe aasta pärast, kui olin lolli peaga asunud õppima Mõdriku tehnikumi, põrkasin ühikatrepil kokku sama kutiga. Tal oli kaasas üks lokkis juuste ja suurte prillidega poisiraisk, kes hiljem osutus kardetud doktor Cotiks! Juba järgmisel õhtul olime mälus ja selline rutiin kestis pausideta pool aastat ühtejärge... No eks siis samal ajal hakkasime juba koos bändi tegema, Pirit nimeks tal, the rest is history).

Laupäeval osalen Reitevahe vestivaalil, kus esitan kauneid tantsu- ja akrobaatikanumbreid. Ja luban olla segi nagu seaema, hakkan kohe hommikul autos kütma!

Liiter ginntoonikut = rasked kehavigastused

Ajalugu kipub end meie elutoas kordama, tüütuks läheb ausalt öeldes. Nimelt ärkasin laupäeva varasel tunnil, sest külm tahtis ära tappa ja peas oli tunne, nagu oleks mind kuvaldaga näkku pekstud. Olin jälle uinunud diivanil, seekord koguni sellel väiksemal, nii et koivad ühelt ja pea teiselt poolt üle käetugede rippusid. Änd kess vat oli mul tekiks peal? Eks ikka klassikaks kujunenud padi! Läbi surma ja raskuste viis minu tee voodini, kus taas letargiasse kukkusin. Mõne tunni pärast ärgates sain kuidagi aru, et mu peavalu on ebaloomulik. Nimelt valutas kolp ainult otsmikul ja nina oli katsudes valus. Pilk peeglisse lahendas saladuse: ninajuurel, otse silme vahel, küütles imekaunis marrastus. Langesin samas käpuli ja tänasin Jahvet, et ta mu ninaluud polnud lasknud murduda ega silmi kinni paistetanud. Ent episood, kust selle trauma hankisin, on ülimalt paksu saladuslooriga kaetud. Abikaasa mälestustest ilmneb, et olime Jeblaga siin ülemeelikuks muutunud ja põrandal aelenud. On alust arvata, et selle müramise käigus kukkusin või lõin muul moel laubaga mõnda rasket tömpi eset. Palume kõigil, kes ekstsessi pealt nägid, anda oma tunnistused!

Sünoptikud: päeval paisab päike, öösel kumab kuu

Väike Mantasjunge tuli täna maalt ja kõnetas mind esimest korda elus puhtsas inimkeeles: "Kaka!" Mõtlesin, et vahi- poiss arendab juba varases nooruses vestlust maailma kallimate vutiässade teemadel. Ootasin, et mida noor spordikommentaator veel lisab, ent väikesest suust kostis vaid kaka ja kaka. Kahtlustan, et pojast sirgub kas a) tunnustatud fekaalteadur või b) pervert. Homme lähen vaatan, äkki on apteegis miskiseid pille, mis lapse aju taas blangiks löövad.

Aga muidu on asjad nii, et katsetasin siin uut skännerit ja tõmbasin esimese hooga sisse pilte, mis tehtus ühekskümnendate teises pooles. Täna veel avaldama ei hakka, aga mõned märksõnad olgu teise tiiseriks siin:

Kadrina lauluväljak

Sepa 11, muti magamistuba

Vallo pleiss

HRC traatkarvaline boss at his best (jannoreiljanlik prill!)

väiksed riistad

raseerimata põõsasvagiinad

palju lolle nägusid

Lastekaitse päeva puhul...

...ma täna poissi ei peksnud. See-eest sai naine topelt kolaka. Pärast sõime torti ja jõime morssi. Ai videvireviss ja viu-viu-viu!