Pildil naudib Tallinna lennujaamas millalgi eelmisel sügisel toimunud tantsufestivali Kemm, breiki vihuvad Isa ja tundmatuks saada sooviv rokkmuusik. Kui ma õieti mäletan, pidi meil ees seisma reis kuskile Saksamaale ümberistumisega Inglismaal. Nojah, nagu ikka, olime aegsasti platsis ja võtsime Isaga poest kohe pooleliitrise noti. Sellest saime parasjagu hamba verele, kui kella järgi oligi käes hetk asuda lennukile. Õnneks öeldi, et lend hilineb mingil põhjusel vähemalt tunni. Aplodeerisime ja tänasime lennundusala entusiasti sügavate kummardustega. Edasi lasime välgukiirusel käiku sisseharjunud valemi pood>veel üks viin>räme mälukas. Selle kombinatsiooni läbitöötamise ajal ongi ülalolev foto tehtud, kaamera taga oli Eesti fotograafia grand old man Alice Coorep, kes ise salakavalt kainet meelt suutis säilitada, kuna ainult ilget naistejooki nimega siider limpsis. Ise ei mäleta, aga paparazzi sõnul olla käinud turvamees meid röökimise ja ropendamise puhul õnnitlemas ehk väljaviskamisega ähvardamas. Teatavasti on kärakapaneku lahutamatu saatja ahelsuitsetamine, nii veetsime meiegi suure osa viimasest tunnist kodupinnal hubaselt hingematvas suitsuruumis, kus mina ei põlanud ära koguni elegantset bjuuti-sliipi tuhatoosi najal. Kuidas lennikule saime ja kuidas Inglismaale saime, ei mäleta. Aga igatahes olime järsku kohal, kus esimese asjana selgus, et samal õhtul enam Saksamaale (tra, või Prantsus? või Pelgja?) edasi lennata meile ette pole nähtud, kuna oleme kõigist lendriistadest lootusetult maha jäänud. Mis meil sest!- kohe kraamiti kidrakohvitest välja enda viinad ja pidu jätkus täie rauaga. Isa hakkas helistama oma tuttavatele Lõuna-Eesti pättidele, kes kuningriigis leiba teenivad ning saavutas kokkuleppe, et meile tullakse järgi ja viiakse öömajale. Samal ajal sõlmis sarnase lepingu kohalike Londoni retsidivistidega ka staarjuuksur Korepään (keda Euroopas tuntakse rohkem Anusena ja minu kirjeldustes Coorepina), mille tagajärjel leidsime end mõne aja pärast miskist agulibaarist, kus võtt kulges tõrgeteta õlle najal (viin enam sisse ei läinud). Ongi kõik, sest ülejäänud reis ja gastroll järgmisel päeval ei oma kultuurireisi seisukohalt mingit tähtsust!
Mõistujutu iva on pigem see, et eelmisest laupäevast on mul kapis veel kümme õlli, mida just sisse võtma hakkasin. Olgu joove mulle raske!
No comments:
Post a Comment