Kui uskuda velsker Coti intiimpäevikut, siis olen ma tunnustatud majandusanalüütik. Ja kogemus on näidanud, et Cotti tasub igal juhul uskuda! Tahtmata koguduse usaldust kuritarvitada, ei hakka ma kirjutama, mida arvan eile vaadatud "Apocalyptost" (kuld!), vaid teen väikse kokkuvõtte Europarlamendi valimistest.
Öelge palun, kust maalt lõppeb tegemisrõõm ja algab haiguslik tähelepanunorimine? Mina tean, aga ei ütle, sest siis peaksin pikalt rääkima vana kulunud lugu kingsepast ja tema liistudest. Ütlen hoopis peenutsemata, et minuga pole mõtet arvestada, kui sa puhtalt tunnustusevajaduse ja pidevalt pildil püsimise tõttu endale võõraid sulgi külge riputama ning suuga city't püstima hakkad, suutmata käega kärbselgi lahti lüüa. Võimatu on töötada kollektiivis, kus mitte kõiki osalisi ei iseloomusta enesekriitika ja distsipliini olemasolu. Kuidagi loll on ehitada üheskoos maja valmis selleks, et leida järgnevate päevade jooksul, kuidas mõni kompanjon päev-päevalt ehitist omal moel tuunib: küll ehitab ta korstna kilomeetri kõrguseks, küll naelutab kinni aknaavasid või värvib maja üleni sitapruuniks. Iga haamrikolksu või pintslitõmmet saadab sealjuures muidugi meeletu meediakära, kus tubli meistermees iseendaga intervjuusid teeb ning enda kunsti tagasihoidlikkust teeseldes pilvepiirini kiidab. Ilmarahvas naerab nii et tilgad püksis, reaalsustaju kaotanud meistri kolleegid punastavad ja häbenevad silmad peast, kuni mõni lõpuks enam vastu ei pea lolluselaviini kõrvetavale kuumusele ning kübarat kergitab. Palaganiks muutunud ehituskompaniid kõrvalt vaadates on kogu üritusest hale, heast-paremast kokku kupatatud vein on äädikaks saanud. Et klouni üle naeru kihistatakse, on arusaadav, sellega võib harjuda või selle hoopis unustada, kui pilk mujale pöörata. Aga tempel mälus ja otsmikule põletatud märk jäävad sind igaveseks saatma. On ütlemata sitt tunne, kui ekskolleegide pattusid veel aastate pärast sinu kraesse nuheldakse.
Usaldust on kerge võita, isegi mittemidagi tehes. Veel kergem on aga usaldust kaotada, eriti, kui mängus on raha. Kahjuks kleepub juudi ja päti nimi ühe pohuisti tegude tõttu külge veel paljudele, kelle nimel seda pohuismi harrastatakse. Ükski põhjendus pole siin vabandus.
>:(
Öelge palun, kust maalt lõppeb tegemisrõõm ja algab haiguslik tähelepanunorimine? Mina tean, aga ei ütle, sest siis peaksin pikalt rääkima vana kulunud lugu kingsepast ja tema liistudest. Ütlen hoopis peenutsemata, et minuga pole mõtet arvestada, kui sa puhtalt tunnustusevajaduse ja pidevalt pildil püsimise tõttu endale võõraid sulgi külge riputama ning suuga city't püstima hakkad, suutmata käega kärbselgi lahti lüüa. Võimatu on töötada kollektiivis, kus mitte kõiki osalisi ei iseloomusta enesekriitika ja distsipliini olemasolu. Kuidagi loll on ehitada üheskoos maja valmis selleks, et leida järgnevate päevade jooksul, kuidas mõni kompanjon päev-päevalt ehitist omal moel tuunib: küll ehitab ta korstna kilomeetri kõrguseks, küll naelutab kinni aknaavasid või värvib maja üleni sitapruuniks. Iga haamrikolksu või pintslitõmmet saadab sealjuures muidugi meeletu meediakära, kus tubli meistermees iseendaga intervjuusid teeb ning enda kunsti tagasihoidlikkust teeseldes pilvepiirini kiidab. Ilmarahvas naerab nii et tilgad püksis, reaalsustaju kaotanud meistri kolleegid punastavad ja häbenevad silmad peast, kuni mõni lõpuks enam vastu ei pea lolluselaviini kõrvetavale kuumusele ning kübarat kergitab. Palaganiks muutunud ehituskompaniid kõrvalt vaadates on kogu üritusest hale, heast-paremast kokku kupatatud vein on äädikaks saanud. Et klouni üle naeru kihistatakse, on arusaadav, sellega võib harjuda või selle hoopis unustada, kui pilk mujale pöörata. Aga tempel mälus ja otsmikule põletatud märk jäävad sind igaveseks saatma. On ütlemata sitt tunne, kui ekskolleegide pattusid veel aastate pärast sinu kraesse nuheldakse.
Usaldust on kerge võita, isegi mittemidagi tehes. Veel kergem on aga usaldust kaotada, eriti, kui mängus on raha. Kahjuks kleepub juudi ja päti nimi ühe pohuisti tegude tõttu külge veel paljudele, kelle nimel seda pohuismi harrastatakse. Ükski põhjendus pole siin vabandus.
>:(
No comments:
Post a Comment