Jevdoki ja Vsevolod läksid metsa seenele. Seal kohtasid nad Fedoti ning Serafimi, kes olid silmini täis ja vägistasid parajasti ühte vanaeite. Jevdoki hüüdis kõuehäälel: "Jefreitor Fedot! Leitenant Serafim! Teid võtku marutaudis karu! Mis sünnib siin, ma nõuan aru!?"
Üleni verine Serafim siis lausus targasti: "Seltsimees polkovnik, teil` varmalt kannan ette! Armuasju ajame, muud teoksil pole mette!"
Polkovnik Jevdoki heldis ja muheles. Isalikult silitas ta Serafimi juukseid, kuhu olid kleepunud vanamuti soolikatükid, ning sõnas siis: "Eks omal ajal kaugel maal fašiste taga ajades sai isegi neid armuradu kõikjal ohtralt tallatud. Ma näen, Fedot ja Serafim, te justkui mina noorena; just sama entusiastlikud, vaprad te ja vallatud!"
Serafim ja Fedot, kes ka vanamuti raipejäänuste kallal omadega ühele poole saanud oli ja verest ning muudest kehavedelikest jälgilt tilkus, röökisid kulpi tagudes ühest suust: "Služuu savetskomu sajuuzu!"
"Eh, malatsõõ," pühkis vana polkovnik vargsi silmanurgast härduspisara ning andis siis peanoogutusega märku Vsevolodile, kes seni eemal oli seisnud. Major lähenes seltskonnale ja tõi sinelihõlma alt lagedale granaadiheitja. Kõlas lask, pritsis pask, pruuniks värvus hele kask.
"RPG on vahva relv, ta uhkus me naroodile! Vaat` kuis ihhu sobitus ta kahele uroodile!" naeris polkovnik Jevdoki ning pilgutas major Vsevolodile kelmilt silma. Samblale langevate sinelite alt paljastusid alasti kehad ning seltsimehed ohvitserid kargasid kallale vanamoorile, kellest oli alles vaid verine kondipuru ja pisut sitta.
Seened rõõmustasid: ei saand neist jagu vanamutt, ei hakanud nende peale ka Sisevägede ohvitseride hambad. Küll on vahva vegeteerida!
No comments:
Post a Comment