Intervjuu vabadusvõitlejaga

Oleme Haapsalus, et vestelda legendaarse pärandihoidja ning endise metsavenna Pomidoriga. Kohtume raudvaraga piiskopilinnuse mänguväljakul. Peale reibast tervitust: "Fis-kult privet!" ja paari kohustuslikku siighaili võtame istet liivakasti serval. Lapsed, märgates kuulsat sõjasangarit, pagevad kabuhirmus.

Kuidas jõudsite äratundmisele, et teie elutööks peab saama pärandi hoidmine?

Juba lapsena meeldis mulle vanemate inimeste seltskonnas istuda ja kuulata, mida pajatavad sõda näinud mehed, kui mu isa neid üle kuulas ja elajalikult piinas. Sõjasangarite lood olid haaravad. Eredalt on meeles Ralf Gerretsi, Ervin Viksi ja Karl Linnase meenutused. Isa aitas neil meelde tuletada palju sellist, millest ametlik ajalookäsitlus vaikis. Suudeti sirgeselgselt käituda ja inimeseks jääda ka siis!

Nõukogude ajal oli Punaarmee vastu võidelnute memuaaride talletamine suur kuritegu. Hirmu ei olnud?

Meie pere, viikingite otsesed mantlipärijad, punast terrorit ei kartnud! Meie ei kooldunud võõrvõimu ees, ei salanud maha TÕDE, me säilitasime võitlusvaimu ka neil pimedail päevil.

Isa pani rindehuntide poolt vestetu akuraatselt toimikusse kirja. Mina siis lugesin neid meenutusi ja kui poistega sõda mängisime, olin alati frits. Ema tegi veteranidele pannkooke ja väänas tavaliselt olengu lõpetuseks sangaritele 25+5, vapramaile koguni kõrgeima määra. Jah, need olid minu võitlustee ilusaimad päevad!

KGB ei tülitanud?

Mäletan, kord poisikesena jalutasin heinamaal, pükstel SS-i pandlaga rihm, sõrmes sinimustvalge sõrmus. Mind peatas dokumentide kontrolliks militsionäär, aimasin halba. Tookord päästsid mind väledad jalad, varjusin metsa. Nii et koputajat minust ei saanud. Kuigi ei saa salata- ka metsas oli äraandjaid, näiteks rähnid läksid kõik julgeoleku poolele üle.

Rahvuslikult meelestatutel oli nõukogude ajal praktiliselt võimatu karjääri teha. Ülikooli teid muidugi ei võetud?

Mis te nalja teete, ma ei saanud algklassidegagi hakkama! Võin uhkusega öelda, et ei oska tänapäevani korralikult kirjutada, erinevalt paljudest toonastest kaasajooksikutest.

Ühesõnaga läbi ja läbi eestlane?

Ah, teate, olen tagasihoidlik ega armasta suuri sõnu ja rusikaga rinnale tagumist. Aga jah, Sinimägedes hoidsin ihuüksi punast laviini paljakäsi tagasi, olen andekas väejuht ja suur strateeg. Kaheksakümnendate lõpus laulsin Eesti vabaks, loomulikult jällegi üksi. Olen tegudemees, tegusid, neid on rohkem tarvis! Enesekiitust ma ei salli. Filmi ja elulooraamatu plaanin enda võitlustest muidugi kirjutada, ka tuhandeosalise teleseriaali. Ausambaid on ka plaanis püstitada.

Tulles tagasi sõjateemade juurde- mis sunnib ühte noort meest tõe huvides ohverdama oma aega, tervist ja teile kõige kallimat, raha?

Mis on tõde? Ma arvan, et tõde on väga lai mõiste! II Vabadussõjast räägitakse valikuliselt ja ainult nii, nagu on kasulik kartellile. Jah, lastele õpetatakse koolis, mis on Tšehhi põrgu, aga kas olete mõelnud, miks meile ei taheta tääkida Wiiralti "Põrgust"? Teatud ringkondade survel oleme sunnitud tähistama holokaustipäeva, aga samas vaikitakse täielikult maha holodilniku tõeline ajalugu. Ma küsin: kelle huvides meie võimurid vassivad?

Võiks arvata, et nõukogude ajal oli pärandihoidmine koguni kergem, kui täna?

Muidugi tegid asiaatlikud timukad palju kurja, ent samal ajal oli kord majas. Kuskil ei tolgendanud narkareid, pederaste ja madalalaubalisi skinheede. Enda perekonna näite varal julgen kinnitada, et EKP-sse, NKVD-sse ja tribunalidesse kuulusid tõelised eesti patrioodid. Punase kuradi maski taha varjunult õõnestati režiimi seestpoolt, jätkati esiisade vabadusvõitlust, tungal ei kustunud. Küüditati, kollektiviseeriti ja tunnistati kulaklikuks elemendiks tuhandeid, ent seda kõike rahva paremiku säilitamiseks. Aga mida näeme täna? Isamaalaste ja rahvuslaste read koosnevad eranditult eilsetest tulihingelistest kommunistidest ja madalalaubalistest räuskajatest. Füür on jumal, mammon on kuningas, kõik on müügiks! Soovite paar tosinat elektrijaama? Palun, milles küsimus, pakime sisse! Tahate osta meie aateid? Miks ka mitte, olge lahked, priske dollaripakk teeb imet!

Kas teie enda perekonnast ka keegi II Maailmasõjas nn. "valel poolel" osales?

Vanaonu oli SD-s. Mäletan tema lugusid rünnakutest Tartu tankitõrjekraavi ääres ja Klooga kotis, sangarlikest kaitselahingutest Kalevi-Liiva rindel jne. Olin toona alles lasteaiaealine, ent sain juba siis aru, et olen sündinud valel kümnendil ja vales kehas.

Vales kehas?

Jah! See, mida te näete, on optiline illusioon. Sisimas olen ma sale ja pikk ohvitser, täielikult SS-kõlbulik tussumagnet. See viimane on midugi nali!

Umbes sel ajal kutsusitegi ellu Vennaskonna?

See oli pisut hiljem, käisin juba teises ehk minu jaoks viimases klassis. Kogusin enda ümber rahvuslikult meelestatud noori. Kohtusime õhtuti lossivaremeis, lugesime minu luulet, ülistasime kõnedes mind, levitasime lendlehti minu portreega. Olime esimesed, kes tõid välja sinimustvalged lipud. Et võimusid ja nuhke ninapidi vedada, kasutasime neil lippudel trikoloori erinevate värvide asemel ainult punast. Heiskasime neid öö varjus mitmel pool linnas, käisime nendega isegi punalimukate suurtel pühadel. Kujutate ette, missugune julgus: kanda avalikult punast lippu maiparaadil! Brežnev, muide, oli veel elus!

Milliseid verstaposte Vennaskonna võitlusteelt esile tõstaksite?

Oi, tööd on tehtud palju! Näiteks tunnustame me riiklikul tasandil II Vabadussõjast osavõtnuid. Ei lase rohtuda radadel lahingukuulsuse paikadesse, kõplame neid hoolega igal suvel. Kummardame maani ja nutame, kui möödume mõnest ausambast või muidu suuremast kivist. Valmistame ja müüme kirvehinnaga teenistussärke, võltsime sõrmuseid ja SS-i sümboolikat, kogume inimestelt kõikvõimalikel väljamõeldud ettekäänetel annetusi. Ähvardame laiu masse bännimise, inkasso ja juristidega. Kõik see nõuab kindlat meelt ja aega, mida tuleb sageli näpistada ka une arvelt. 

Muide, paljud meie rahva paremikust ilmselt ei teagi, et oma esimese teenistussärgi valmistasin juba kuueaastaselt. Isalt saadud miilitsasärgile kirjutasin seljale "Manowar" ja "Himmleri must ordu", ühele varrukale tikkis ema SS-i ruunid, teisele paragrahvimärgi. 

Olete tuntud ka kui mõttehiiglane, Eesti rahvussotsialismi isa, prokuratuurile lähedalseisev isik. Teie luuletused ja kõned on naerutanud miljoneid tsirkusesõpru. Kas raamat pealkirjaga "Tou" on juba kaante vahel?

See peaks tõepoolest lähemal ajal poelettidele ilmuma. Üsna pea on ilmumas ka "Tou" järjed "Piu" ja "Pau". Minu värsid ilmuvad jõuludeks kogumikuna "Lätu". Hirvepargis, karulaanes ja loomaias peetud kõned saavad koondatud almanahhi "Lödi". 

Kuidas vanal rindemehel eraelu kulgeb, kas olete poissmees? Meie naislugejaid huvitab see väga!

Te vaadake minu rusikaid. Mida need teile meenutavad?

Kaks pundart Rannarootsi suitsusardelle...

Just nii! Need ei ole pianisti käed, minu sõrmuste läbimõõt algab viiest sentimeetrist! Nende kätega olen võidelnud Eesti vabaduse eest, nendega olen hellust jaganud ka oma abikaasale.

Mida arvate hiljutisest vaegnägijate kaebusest, et Sinimägede memoriaalile osutav maanteeviit pole nähtav?

No see on nii tüüpiline meie poliitkorrektsetele, multi-kulti riigiisadele! See silt ongi väga väike. Oleme Vennaskonnaga aastaid sellest mõelnud ja omavahel rääkinud. Viit peaks olema mitmesaja meetri pikkune ning kandma kõiki sümboleid, nagu õige on: haakrist, paragrahvimärk, Vennaskonna logo ja minu portree. Selline on Meite mõte. Grenaderimägi tuleks ka suuremaks kuhjata ning tipus peaks olema mingi väärikas monument. Otsustasin, et Meite kavand näeb ette kilomeetri kõrgust SS-mundris mind. 

Kes on oodatud Vennaskonna terasest ridadesse?

Nagu see ikka ja alati on olnud- Eesti rahva paremik. Kui sa ei taha kuuluda madalalaubaliste, kartelli poolt mahitatud rahvareeturite ridadesse, vali SS-tee! Meie moto on: Sirgeselgsus, otsekohesus, võitlus viimseni! Vennaskonna ridades ei jutlustata poliitkorrektsust, ei kummardata mammonat, ei tehta suuri sõnu. Ostke meie teenistussärke ja kvaliteetset retrokaupa! Annetage meile!

Kuidas teiega liituda saab?

Makske võlg ära!

Tänan nende ilusate mõtete eest ja palju jõudu teie heitlusteks!

Pööriäitäh ja muinasheil! Saatku teie tegusid mõtted ja süttigu teie Stahlhelmide kõrval küünlad! Ostke meie kaupa, enne kui tell lukku läheb!

Tuul mängleb ruuges habemes, kui mu kangelaslik vestluskaaslane tõuseb, kuldne õhtupäike on ilus, kui saadab oma läike üle heas toitumuses põskede. Lahkun Haapsalust saabuva öö hakul, selja taga valgustab taevakaart tulekuma. Stahlhelmi kõrval on süttinud lastekodu.