Joptvajumatt, sain lõpuks haigemajast välja! Sattusin kliinikusse puhtalt sugukihust, rängast joobest ja kõrvades röökivast black metalist ajendatuna, ühesõnaga puhtjuhuslikult, möödaminnes, eluteel libastudes, suusarajal kibestudes. Tsirkus algas kohe vastuvõtus, kus mingi valges hõlstis vanamutt mind süstlaga tagant ründas. Enesekaitseks laulsin kähku mõttes: "O Tannenbaum, O Tannenbaum, sa oled nagu Velbaum!", valjult aga ei öelnud sõnagi, hoopis naeratasin salapäraselt äraoleval ilmel ning panin paar käredamat soolot peeru. Aitas!
Ärkasin opratsioonilaual metsiku pohmelliga. Ei saanudki aru, kas mind oli pekstud kasteedi või pasteediga, igatahes kuskilt ei valutanud. Tuletasin persega eelmisel õhtul välja mõeldud peerurifid uuesti meelde ja mängisin need paarkend korda läbi, hakkas lõbusam!
Samas ei taha mind senini maha jätta tunne, nagu poleks ma päevagi ülikoolis käinud. Ega ma muidugi polegi, aga kust see tunne seda teab?
Ja miks pole veel ilmunud Sortsu esikplaat?
No comments:
Post a Comment