Kriegsberichter gibt bekannt

Ei näi olevat lõppu sõjauudistel. See kõik on inimkonna liiderlikkuse tulemus, kahetsege, patused!

Rahvusvaheline patsifistide kogukond ühes kogu ülejäänud rahuarmastava inimkonnaga on pööranud pinevil pilgud Korea poolsaare poole, kus hea õnne korral on lähemal ajal vennatapusõda oodata. Ka meie peres valmistutakse pidulikuks sündmuseks hoolega: perenaine küpsetab köögis hõrke pirukaid ja uudseleiba, mina mõrvasin elajalikult sea, laps õpib luuletusi, korter on ehitud kirevate lindikeste ning krepp-paberist lippudega. Televiisorit ei julge välja lülitadagi, sest narr oleks, kui tapelungi avatseremoonia maha magame. Avasin peldikus kihlveokontori, kus ilmnes, et nii mu abikaasa kui ka päkapikumõõtu järglane on mõlemad Lõuna-Korea poolt, kommunistlikku Põhja ei toeta keegi. Ise tegin salaja panused mõlemale, sest olen väga ettevaatlik vanainimene ja armastan riske hajutada.  Näiteks kui kärakat panen, joon ikka õlut ja viina segamini. Et kui üks lolliks ei tee, siis teine ikka aitab. Nojah, kuhu ma jäingi? Aa, mudugist- Põhja-Korea ja Lõuna-Korea vahel peagi algav põnev verelaskmine. Kas võidab stalinlik türannia või ansiplik mammoniaat? Kas Korea, mis Põhja- või Lõuna-? Korea, Koera, kutsu-kutsu, auh-auh...

Kuigi ma elus kõige enam jälestan telefoni, eriti sellist, mis heliseb, sain täna just selle õudse riista abiga teada, et mu akna tagusesse sõjaväeossa ei tule kumbki Korea, ent see-eest alustab oma teenistust siin Koera Kaarel. Kadakavihtade ja rõveda koduõlle najal Viru hotelli kõrguseks vohanud noormees saabub millalgi pääle Ivanovipäeva. Türa, kus siis hakkab nalja saama. Miukest täpselt, ei hakka ennustama, aga ninas tunnen kõditavat viinaodööri ja millegi pärast hakkasin uudist kuuldes kohe oma pisut rooste läinud soaremoa keelt lihvima. Türa küll, ma ütlen!