Üleval Tõrva õigeusu kirik, all Tõrva Kammersaal
Vahtisin parasjagu silm punnis televiisorist ilgelt igavat saadet võidusõidupaatide ajaloost, kui korraga hakkas telefon surisema. Surinat kuulsin vaevu, kuna nutikas riistapuu asus teises toas. Aga surises ta selle pärast, et ta ei helise, vaid vibreerib kavalalt, kui keegi helistab.
Mõtlesin hirmuga: "Oi perse, kas tõesti politseist!?"Oligi!
Sain käsu olla homme rännakvarustuses valmis, sest sõit viivat meid tõrvakeetjate asulasse, kust mu asumisel olev naisuke ühes lapsega pardale võetakse. Ja-jah, see lapsejutt on tõsi, kuna paraku ei leidu inimest, kes teda üheks ööks hoida võtaks.
Seda kõike selleks, et õhtul end tubli annuse hundijalaveega ristida ning haigeid ihuliikmeid arstida. Milliseid toredaid tõbesid selline arstimine järgmisel päeval esile utsub, ei pea vist mainima;)
No comments:
Post a Comment