...ma tean küll, isehakanud arvamusliider, et sa vahest ka siit läbi kargad. Seepärast üks (jälle!) spetsiaalselt sulle pühendatud lõiguke.
Su blog on normaalne siis, kui seal oma kardulapraadimisest või ködikeedust jutustad. Seda selle pärast, et mulle isiklikult ei paku pinget teiste inimeste hammaste vahel toimuv (eks seda on ka siinsetel lehekülgedel näha) ja kokaraamatutest vaatan paremal juhul ainult pilte. Aga mingil mulle hämaral põhjusel võtad sa aeg-ajalt sõna ka veidi globaalsematel-päevakajalisematel teemadel. Seejuures on seaduspärasuseks kujunenud, et teed seda absoluutselt alati LIIGA HILJA. Kuni sa ükskord ärkad, on teemadest targad ja lollid juba üksipulgi vahutanud, kogu probleemistik on mustast valgeks ja jälle tagasi mustaks mitmeid kordi arutatud. Siis tuled sina oma üleskutsetega, milledest paistab suurelt ja punaselt välja, et sa pole end asjade eri tahkudega isegi kurssi viinud. Iga kord meenuvad lood seppadest, kellelt nende naeru põhjust küsides saadakse vastuseks: "Eilne anektoot jõudis kohale!" Sorry, no ei jäta usaldusväärset muljet. Sama asi ka su paljukirutud plaadiga. Kurat, inimesed on erinevatel rinnetel aastaid vaeva näinud, on murtud piike ja südameid. Ning siis, kui kaklus ammu läbi ja rahvahulgad valgustatud, tuled sina ruuporiga aknale ja röögid, et tõuskem barrikaadidele! No mai tia, kamoon. Minu arust võiksid sa oma blogis ka uudisnuppe avaldada. Näiteks "Leonid Iljitš Brežnev on surnud! Tuleb välja, et kommunism tõi mitmele inimesele palju viletsust!"
Kogu seda juttu võid muidugi võtta ka arvustusena oma plaadile. Kui tundub, et mu jutt pole objektiivne ega kriitika konstruktiivne, siis... mul pohui!
1 comment:
Post a Comment