Eile diivanil värisedes ja raseda eide moodi vahukoort ning soolakurki segamini õgides mõtlesin oma kurva elu järele. Või mis elu see ongi, üks kuradi ljubov i jebla vsjo vremja, kepp ja käpikud, räh! Kui vappevärinates pisuke vahe oli, sain aru, et elu on olnud laias laastus päris pandav. Selle absurdse uitmõtte peale oli jadernõi pohmel kohe jälle jaol, raisk kus möllas, pidin otsad andma. Natuke leevendas hingepiinu teadmine, et homme, s.o. täna, jobannõi esmaspäeval, tuleb töö juures üle mitme kuu taas tuhat tonni tavaari ühest kuhjast teise tarida. Tavaliselt on peale siukest ebainimlikku pingutust tunne, nagu oleks kaks korda jutti rongi alla jäänud, korruta see tunne tänahommikuste jääknähtudega, tulemused on vapustavad! Ei hakka keerutama, jõle ebasümpaatne tunne on praegu. Enam kunagi ei võta ma tilka viina ega lõuatäit õlut! Vähemalt mitte enne reedet! Ja siis hoidke mind kinni, ei kavatse ma piirduda tilga ega lõuatäiega!
No comments:
Post a Comment