Mõtsin korra, et soovin kohe hääd aasta lõppu ära, sest mine sa tea, milla jälle kainet pääva nään. Aga no missa siin julged soovida või tahta! Ea, ku ing sisse jääks!
Äkki sind lohutab pisutki see, et mul endal seisavad ees veel koledamad päävad. Nimelt jään järgmisel nädalal peale pikka rasket haigust ootamatult leskmeheks. Tulles järjekordselt mõõdutundetult joomaorgialt koju, avastan, et naine ja laps on kadunud. Otsin neilt kõikjalt korterist, vaatan vaipade alla, nihutan paigast vähest viletsat mööblit. Ogaras agaruses kiikan isegi suhkrutoosi, justkui võiks mu pere olla muutunud valgeks magusaineks. Mida teha? Mis on siin lahendus? Kas tõesti inimese käega sepistatud raske raud? Küsimusi on rohkem kui vastuseid, lihtsaid lahendusi selles situatsioonis ei esine. Taevaliku inspiratsioonipuhanguga saan äkitselt väärtusliku idee kirjutada Kahur Versnale. Sellele järgneb peadpööritav näitlejakarjäär telenovelas "Sind otsides", intervjuud kõmupressis ning duetid Koitoome ning Sulotinzega. Seriaali hooaega lõpetavas osas selgub, et mu naine ja laps elavad Soomes ning teenivad leiba juveelipoode röövides. Mina, olles vahepeal pikki aastaid veetnud ratastoolis ja pimedana, paranen ning saan hiiglasliku päranduse. Õnneliku finaalina abiellun ma päraturikka imekauni litsiga ja elan ilmselt tänapäevani, kui ma just vahepeal ära pole surnud.
PS: aasta lõppu siiski ka üks tõeliselt hea uudis (mitte et Talupoeg Gabrieli pihuvitt halb oleks old): minu ja Mihkel Rati iidol, ainuke tõsiseltvõetav rokkmuusik Kraagup Jeem astub tänavuse Unistuste Bändi lauljana üles. Halleluuja, varsti hakkab teil kõigil paha!
