Üks eilne tähtpäev oli riikliku tähtsusega ja esmakordne. Teine oli samuti esmakordne, kuid omas tähtsust ennekõike meite famiilias. Sel puhul võtsime ette väikse gastrolli, mis algas vanapagana kõrtsus Turje Keldris
Järgnes rituaalne ajaloo ilu taasläbielamine kõrvalaasuval Muuksi linnamäel, kus peale ernalaste on tublisid tegusid tehtud nii viinavõtmise kui esmase kohtingu näol endalgi
Edasi viis tee meid Piibe maanteele, kus oli plaan üle vaadata polügon, millel rohkem kui tosin aastat tagasi sai õppursõdurina vette ja vilet mekitud. Kahjuks ei leidnud õiget teeotsa üles ja aeg tagus ka kannaga näkku. Mets sealkandis oli paksult seeni täis, mina tundsin eksimatult ära ainult need kõige ilusamad
Ja veel jäi sealkandis Jägala jõe kaunil kaldal ette üks mõistatuslik haud (või ehk vene soldati hukkumipaik?)
Piibe maanteel kusagil Pillapalu kandis seisab teepervel Vabadussõja monument ning selle kõrvale tundub keegi maetud olevat. Eemal metsa all võib leida graniidist tulbad, mis ilmselt enne punaste poolt hävitamist seda paika aiana ümbritsesid
Pisuke hingetõmbepaus Kose kirikuaias
Ja lõpuks olimegi peale loodusega heitlemist Kautlas. Omal ajal (ei mäletagi enam, aga vist 1989) käisin seal hävituspataljonlaste ohvritele avatava kivi avamisel. Seal esines kõne ja õnnistamisega ka legendaarne praost Harald Meri, keda õige pea pärast seda üritust hirmus saatus tabas. Tänaseks on seda mälestuskivi taasavatud mitu-mitu korda, samuti lisandunud uusi elemente.
See kivi avati esmakordselt 1941. aastal, siis oli lipugrupis keskel Saksamaa tollane lipp.
Siin näha jäänused internatside eri aegadel hävitatud Kautla memoriaalist. Isegi teeviit sai kirvest
Vahepeal lasin masinal ka laulda ja mets näitas mulle seda tööriista
Memoriaali uuema osana on näha taeva poole ulguv hunt, keda ümbritsevad maase torgatud mõõgad ühes nimetahvlitega Kaitseliidu (ja Erna Seltsi?) tegelastele, teiste seal näiteks Benno Leesik, Märt Tiru ja muidugi hiljuti lahkunud päris Erna grupi liige Ülo Jõgi
Asupaika vahetades lasin ka masinal häält teha ja heinamaa pakkus miinikasti sisu detaili
Et samas toimus mõne aja eest FrontLine`i poiste dem.lahing, siis võib sealt veel sellist materjali leida
Talu, mille inimeste saatusest ja tulesurmast loe kusagilt mujalt
Oh tür* küll! Pakike, mis esmaspäeval läänerannikult teele pandi, pidi Eesti Posti infotöötaja sõnul kohal olema kolmapäeval. Et äkki nad pole teile veel teatist väljastanud ja minge aga ise julgelt dokumendiga kohale ja nõudke. Täna siis läksin, kaasas ka päeval imekombel kohale jõudnud teatis. Postkontori ukse taga selgus, et see vit*stunud asutus on suletud! JA HOMME KA!! Nimelt toimuvad kõigis Tallinna ja Harjumaa postkontorites infosüsteemide vahetustööd, mille kohta info juba kuu aja eest klientidele laiali saadetud.
Aga sina, tundmatu pauk, kes ma mulle meeleheitlikult padrunikaste üritad müüa ja ise ühendust ei võta, ime muna. Ime kohe nii kaua, kui veresooned su kehas lõhkevad!
Järgnes rituaalne ajaloo ilu taasläbielamine kõrvalaasuval Muuksi linnamäel, kus peale ernalaste on tublisid tegusid tehtud nii viinavõtmise kui esmase kohtingu näol endalgi
Edasi viis tee meid Piibe maanteele, kus oli plaan üle vaadata polügon, millel rohkem kui tosin aastat tagasi sai õppursõdurina vette ja vilet mekitud. Kahjuks ei leidnud õiget teeotsa üles ja aeg tagus ka kannaga näkku. Mets sealkandis oli paksult seeni täis, mina tundsin eksimatult ära ainult need kõige ilusamad
Ja veel jäi sealkandis Jägala jõe kaunil kaldal ette üks mõistatuslik haud (või ehk vene soldati hukkumipaik?)
Piibe maanteel kusagil Pillapalu kandis seisab teepervel Vabadussõja monument ning selle kõrvale tundub keegi maetud olevat. Eemal metsa all võib leida graniidist tulbad, mis ilmselt enne punaste poolt hävitamist seda paika aiana ümbritsesid
Pisuke hingetõmbepaus Kose kirikuaias
Ja lõpuks olimegi peale loodusega heitlemist Kautlas. Omal ajal (ei mäletagi enam, aga vist 1989) käisin seal hävituspataljonlaste ohvritele avatava kivi avamisel. Seal esines kõne ja õnnistamisega ka legendaarne praost Harald Meri, keda õige pea pärast seda üritust hirmus saatus tabas. Tänaseks on seda mälestuskivi taasavatud mitu-mitu korda, samuti lisandunud uusi elemente.
See kivi avati esmakordselt 1941. aastal, siis oli lipugrupis keskel Saksamaa tollane lipp.
Siin näha jäänused internatside eri aegadel hävitatud Kautla memoriaalist. Isegi teeviit sai kirvest
Vahepeal lasin masinal ka laulda ja mets näitas mulle seda tööriista
Memoriaali uuema osana on näha taeva poole ulguv hunt, keda ümbritsevad maase torgatud mõõgad ühes nimetahvlitega Kaitseliidu (ja Erna Seltsi?) tegelastele, teiste seal näiteks Benno Leesik, Märt Tiru ja muidugi hiljuti lahkunud päris Erna grupi liige Ülo Jõgi
Asupaika vahetades lasin ka masinal häält teha ja heinamaa pakkus miinikasti sisu detaili
Et samas toimus mõne aja eest FrontLine`i poiste dem.lahing, siis võib sealt veel sellist materjali leida
Talu, mille inimeste saatusest ja tulesurmast loe kusagilt mujalt
