Naised- ilusaks saada on nüüd võimalik!

Mickey Mouse marineros

Meil on täna lauatus

Nagu ma aru saan, käin käbe muusikakuulamisel ära ja siis võime viinalauas teineteisele ilatsevalt lällutada "Prakljatava apetita!" ja "Nu za pizdetsva!"

J. von Roti noorukipõlv ning rännuteed

Jebens von Rot lahkus kodust ja asus teenima Peterburis Nikolai Verise palees adjutandina. Seda mitte isiklikust ahnusest, vaid vaga emakese palvel. Keiserlikus õukonnas tuli ette mitmeid lõbusaid seiku ja seigakesi, ent meie tänase loengu peateemaga need amüsantsed episoodid ei haaku.

Tagasi Eestimaa kubermangus, asus husaar-eremiit elama Revali lähistele Schwarzbergi mõisa. Siia võttis ta kaasa poolakast pärisorja Janoszi ning omal ajal imperaatorile lähedalseisnud isiku, Vene demokraatia isa Mihhailõtši. Viimane oli kuulus oma kurja silma poolest.

*

Liivimaa kubermangu aadlisuguvõsade esindajad olid kogunenud Viljandi trahterisse "Reine Gold". Haugati hirvemagunat ja karukintsu, järati hanetibusid ning maiustati vutisufleega. Rüübati head oktoobripruuli, tohutute tammevaatide kaupa toodi lauda parimaid Alam-Saksimaalt spetsiaalselt selle prassingu tarvis kohale laevatatud veine. Ülakorruse buduaarides aga vägistasid tiirased parunivõsukesed ümberkaudsete külade vaeslapsi, kelledelt eelnevalt konfiskeeriti käsikivi ja käsikiri.

*

Jebens oli liivimaalaste kutse kätte saanud juba ammu, ent kippus ikkagi Viljandisse hiljaks jääma. Pakasega ei tahtnud saan hästi teel püsida, Tema Pühadus isa Mihhailõtš nõudis pidevalt metsapeatuseid ja poolakast ori kiunus värisedes: "Oi, kak holodno!"

Lõpuks olid Revalimaa saadikud kohal. Kõrtsiukse avanedes toimus omamoodi vahetus: soe pahvak auru väljus külma öhe, külmavõetud kolmik kargas sisse. Kohe haarati vabisevad teelised pummelungikeerisesse.

*

Tunni aja pärast oli situatsioon kõrtsitoas üldjoontes järgmine. Poolakas Janosz istus ihualasti nurgas õlekuhjal, kuhu ta härrastest eraldi paigutatud oli, ja peksis endale lõbustatult vastu punnis kõhtu:  "Uh, kak žcsarko, vot eto dobre!" Isa Mihhailõtš oli nii purjus, et käristas religioosse inspiratsiooni ajel enda talaari nabapluusiks ja lubas kõiki, kes meeleparanduse teele ei asu, sealsamas ära kaetada. Seejärel jäi ta tardunud poosis poollamades pingile tukkuma ja hakkas norskama viisil "Minu vanal raadiol on peas üksainus rohekas silm." Kui see põlema süttib, on muusikat täis terve ilm!

Jebens tuli tagasi teiselt korruselt, kus ta oli läbi viinud defloratsiooniakti ebaloomulikul teel. Ka ohtralt timmitud kanged joogid lisasid lustimeelt. Trepil seistes märkas ta oma väljakutsuva välimusega kaaskondlaseid, kelledest üks päranisilmi põõnas ja teine ilmselt deliiriumis omaette naerda kihistades õlekuhjas aeles. Jebensit haaras tohutu lõbususehoog. Selle mõjul rebis ta eest mingi kõrvalukse ja kargas koos sellega pea ees trepist alla, ise karjudes: "Balundra!"

*

Nojah, aga?

J. von Roti lapsepõlv ja kujunemistee vabadusvõitlejaks

Ennemuistsel aal, mil meie rahvas veel Tsaari-Vene rahvaste vanglas vaevlesid, oli von Rotidel uhke mõisavaldus Eestimaa kubermangu põhjarannikul. Parunid kurnasid küla ning piinasid isakese imperaatori armust oma pärisorje. Ent kuna ümbruskonnas teisi aadlikuid ei leidunud, oli väikese Jebensi igapäevaseks mängukaaslaseks lihtne karjapoiss Vova, kes luges palju, õppis vallakoolis ainult viitele ja aitas alati oma vanemaid. Aastaid hiljem tegi ta Neevalinnas revolutsiooni ja armastas lapsi, ent see ei puutu meie jutustusse. Jebensi vanemad ei sallinud Volodja Uljanovit mitte üks raas ja keelasid lastel läbikäimise. Salaja poisid siiski kohtusid ning siis mängisid nad harilikult suurt Ukraina näljahäda, eraomanike küüditamist või lustlikku rollimängu, mille käigus üks neist kehastas vasarat, teine aga sirpi. Kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne, aga sellest alles hiljem aru sain!

Kord mänguhoos sidus Volodja Jebensile kaela punase rätiku ja ütles, et see olla hindamatu kingitus tänulikelt külakehvikutelt. Jebens oli lihtsa ent suursuguse kingituse üle väga uhke ja jäi suurest õnnest lausa purju. Kui ta õhtul koju tuigerdas ja lossihallis hinnalise jääkarunaha täis oksendas, sai vanemate mõõt täis. Vana parun sõnas oma kaasale: "Poisiraisk on jälle silmini täis. Nii on alati, kui ta selle bolševikuvärdjaga ringi aeleb. Aga nüüd aitab!" Öelnud need lapse hingele nii valusad sõnad, lukustas ta Jebensi selle tuppa. Jebens oksendas veel kord ning nuttis ennast magama. Ärritunud vanemad istusid öö läbi ärkvel ja kavandasid suurejoonelist kättemaksuakti, mille käigus pidi mitu küla maani maha põletatama.

Hommik oli jube. Noore Jebensi pea valutas, kurk kuivas ja suus oli das Schmeck wie eine Scheisse. Punane kaelarätt oleks teda justkui kägistanud ning ta rabas selle kaelast. Seejärel üritas ta tulutult toast väljuda, kuid uks oli lukus.

"Dver, pljäd, sakrõto, nahui!?", imestas poisike endamisi ja hüüdis haleda häälega:

"Mama!"

Oli kuulda trepist üles tulevaid samme, mis peatusid tema toakese ukse taga. Siis ütles parunessi kalk hääl:

"See on sulle selle kuradi punase rajakaga mehkeldamise eest, võ aristovanõ, vot tak!"

"Nu satšem tõ, mama," lalises muserdatud Jebla, nagu teda külalapsed kutsusid, "ne nada!"

"Nada, pristupnik, nada!", tänitas ema vastu.

"Nu što võ, kakoi ja pristupnik!? Olen ju teie lihane poeg, Jebens von Rot on mu nimi kirikuraamatute järgi," hüüdis meeleheitel Jebenti Dušu, nagu teda kutsus von Rotide musulmanist kutsar.

"Jobannõivrot!", põrises seepeale ukse taga vana paruni mahlane bariton, "revolutsjoner unas! Vsjo vremja takoi umnõi! Ja tebe pakažu, sukin sõn!"

Läbi ukse tundis täiesti löödud Jebens äsja ihutud kirve mõrkjat aroomi.

*

Vanarahvas teab rääkida, et see lapsepõlve traumaatiline kogemus saigi ajendiks, miks Jebensist hilisemal perioodil kujunes Viktor Kingissepa ja Pavlik Morozovi verine timukas ning töötava klassi õel vaenlane. Laialt on teada selle natsionalistliku hüdra vasikavaimustus, kui fašistid tema lapsepõlve õpetaja Lenini poolt loodud Nõukogudemaale kallale tungisid ja miljoneid tõelisi patrioote elajalikult mõrvama asusid. Jebens von Rot oli üks esimesi reeturite reas, kes truult hitlerlasi teenima asusid ja kes teadsid, mis on sõduri au ning kelle teraskiivrit ja lõkmetel olevaid ruune valdustas kuu. Hiljem sai ta oma teenitud palga, mis oli 600 rubla pluss preemia eeskujulik-stahaanovliku töö eest Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi konservitsehhi vanembrigadirina.

Meeleolukat hologrammipäeva!

Täna peeti Klooga koonduslaagri mälestusmärgi juures Holodilniku sünnipäeva. Sõna sai ka dr. Shmuil Cott, kes laulis lustliku rahvaviisi "Holo, hololuulu". Sellega oligi pidu läbi.

Ria-Novosti

Vastlad

Old ennemuiste selline komme, et kõik sakalased kogunesivad vastlapäeval Viljandi linnusemäele, et seal liugu lasta, seakooti ja hernesuppi haugata ning sooja peeru töristada. Aga oli kord nõnda, et Revalimaal elas üks kuri parun Jebens von Rot, kellele Schwarzbergi mõis kuulus, mis asus Weg der Bauarbeitern ääres ja oma jõukust mitte häbenema ei pidanud. Ja kuulis seesinatne parunihärra, et talupojad Fellini linnas liulaskmisega omale pikki linu nõiuvad ja otsemaid käskis ta saani ette rakendada tuhat hobust ning kihutas Sakalasse. Sääl leidis tema eest linnamäe, mille nõlvadel nii sulased kui ka peremehed liugu lasksivad, valjult naersid, naljandeid vestsid ja peeretasid, nii et lumi tuiskas. Julm Jebens virutas otse tema jalge ette liuelnud maamehele piitsaga üle küüru ja kärkis:

"Sina koer ljuugu lasep!? Sina peeretap? Miks ei töötap?"

Vaene talupoeg pühkis verist nina ja liipas alandlikult eemale. Lõbus melu mäel vaikis, maarahvas kobas põues kärbikuteks lõigatud koote ja vikateid, aremad asutasid end minekule.

"Matsid!", lõugas parun ja astus kuldsest saanid välja. "Mina näitap teile, miks üks echt saksa ljuug olep!" Nende sõnade juures heitis ta õlult sooblinahkse rjassa ja peast külameestele seninägematase pardinokaga mütsi, mida ehtisid siid ja hõbetikandid. Jebens Jube tõi saaniteki alt nähtavale tohutu tammise kilbi, mis kui üks küüniuks välja nägi.

"Vaatap see Schneeboard, matsid!", hüüdis Jebens Verejanune ja ronis oma imetabase riistapuuga linnuse kõige järsema ning kõrgema nõlva veerele.

"Imetlep jetzt, koerad, kuidas isand liugu lasep!"

Öelnud nii, kargas paruniisand koos oma hämmastava leiutisega kõrvulukustavalt peeretades kuristikku, nii et aurahad tema rinnas kõlisesid ja luud murdusid. Hoog oli nii suur, et Jebens Vaeslapsekurnaja otse järve põhja sööstis. Talurahvas tundnud, et on vaba. Teatakse kõnelda, et veel Põhjasõja aegu olla selle koha pealt, kus Jebens Koletislik vetevalda vajus, kuulda kirikukellade helinat ja tasast laulu "Vetšernii zvon..." Tollest ajast pääle ei kõlba Viljandi järve vesi enam juua ning lossivaremeis hiilivat pimedatel suveöödel ringi Viljandi Volk.