Päev modellimaailma kulisside taga

Jah, tõsi ta on, käisin täna väljaõppind rätsepmeistri, päevapiltniku ja ajaloovõltsija Lilleküla Hirmsa ateljees castingul. Loetud sekunditega oli selge, et töö on minu ja kohe pandi jupiterid särama ning kaamerad surisema. Olin esimeses filmis noor tütarlaps. Aelesin poolunes kiimeldes voodil, unistades rüütlist. Äkki tegin silmad lahti ja vau!, täiega oli seal Villu Parvet! Arvata võib, et malet me siis ei mänginud!

Teisena tehti mingit salvi või muu sita reklaamklippi, kus ma oli Cutrin Charizma ja ronisin mööda minggit seina, ise karjusin lollakalt naedres: "Klükosamiiniga ei tunne ma oma põlvi!"

Järgnesid torutants, sületants, surmatants ja tants ümber aurukatla.

Vaat nii juhutb, kui järgned ajalehekuulutusele "Pakume tasuvat tööd ettekandjana", loodad salaja, et sinust tehakse tegelikult lits ning lõppkokkuvõttes tuleb välja, et sind saadetakse kuhugi kolhoosipõllule kartuleid võtma!

Telepoiss vs. teletupsud

Täna õhtul meie juures

Carolus Rex Osilianorum kommt nach Reval am Freitag Abend

 

Helistas saarlane nr.1: "Kule, ole täitsa ja anna mulle möni asjalik telefoninummer, ilgelt tahaks nukku soetada." Kuigi jutu iva mu jaoks praktiliselt läbipaistmatu saladuselooriga varjatud oli, vuristasin huupi mingi suvalise numbrikombinatsiooni (alles pärast tuli välja, et olin hülgeküttide ja viikingite järeltulijale avaldanud enese teadmata oma panga paroolid ja koodid!). 

Viis minutit vaikust ja jälle kukkus telefon taskus vibreerima nii metsikult, et mul oleks peaaegu pauk lahti läinud. Enne kõnele vastamist heitsin pilgu ekraanile, helistas Lilleküla sõjaõhutaja. Süda aimas head ja vajutasin nuppu, mille juurde oli kirjutatud "Vasta". Kutsuti nädalavahetuseks fotomodelliks. Nõustusin, sest moemaailmas liiguvad rängad rahad ja naistepesu olen ka alati tahtnud kanda.

Vaikus saabus umbes kolmeks minutiks. Mobla rabeles taskus nagu meeletu, mul murdus vaagnaluu ja neerud põrusid lahti (parem oleks olnud, kui lahti oleks siiski põrunud pauk, aga see oli juba tagantjäreletarkus). Helistas saarlane nr. 2: "Mis homme teed?" Sellisele küsimusele oli mul vastus valmis: "Hakkan jooma loomulikult!" Saarlane nr. 2 kiitis mind ladusa  ja õige vastuse eest ning ütles: "Oh, oleks ka meie riigiisad sama sirgeseljalised ja kindlameelsed, poleks meie armas isamaa mitte kunagi sellistesse raskustesse uppunud, nagu ta seda nüüd "tänu" ansiplaste-laarlaste hirmuvalitsusele on!" Hakkasin liigutusest nutma ja toonitasin tänukõnes järgmist:

 

KRIIPSU KAAREL

Kriips – kraaps, kriibus – kraabus,
kriips – kraaps, kriibus – kraabus,
Kriipsu – Kaarel meile saabus.

Koerust, vallatust on täis,
lauapaberilgi käib,
hüppab maha laua pealt,
jälgi põrandale veab.

Kriips – kraaps, ...
Hea, et väike huligaan
kaua möllata ei saa,
nurga tagant tuleb tumm
käbe korravalvur kumm.

Siuh – sauh, üks – kaks – kolm,
siuh – sauh, üks – kaks – kolm,
Kriipsu – Kaarel kadund on.

Täna on reede tunne

Töö juures suitsunurgas vestlesime kolleegidega kultuuri teemadel. Kui jutt peale teist kohvi ja kümnendat suitsu filmikunstile libises, ütles Truki: "Ei, kutid, tehke mis tahate, aga Kubriku vastu ei saa keski."

Mulle kargas pähe ainult "Clockwork Orange", aga tahtmata näida lollina ma parem vaikisin tarkust teeseldes. Meie omaarust loodusesõber Võisik õhkas unistavalt: "Jah, aga minule meeldivad ikka Rein Marani filmid rästikutest ja konnadest!" 

Võdistasin õlgu ja olin veel rohkem vait. Samas tundsin, et pean midagi omalt poolt ka ütlema, sest kaaslaste pinevad pilgud koondusid lasertäppidena minule. Mõtlesin ja mõtlesin, aga pea oli nagu tuule poolt tühjaks puhutud, mitte ühtegi nime ei tulnud meelde! Nägin silmanurgast, et Truki hakkas tohutut seatapupussi ihuma ning Võisiku poolt kostis metalliklõbinat, nagu oleks keegi kuuli rauda tõmmanud. Mul hakkas külm. Katsusin meelde tuletada, kustkaudu ma sinna suitsunurka olin tulnud, et siis parajal hetkel sealt minema joosta, ent ka see ei meenunud. "Vanaks hakkan jääma!", mõtlesin omaarust targasti. Truki kraaksatas: "Noh, vana munn, tummaks jäid vä? Tavai, jobannõi budjonnõi, kelle kino sulle kõige rohkem istub?"

Olin nagu puuga pähe saanud, sest Truki sõnade ajal virutas Võisik mulle selja tagant kuvaldaga pähe. Õnneks oli mul barett peas ja see lõi raske vasara rikožetti, õudne tööriist põrkas lööjale endale molli. Äkki oleks justkui päike tuba valgustanud ja ma naeratasin kergendatult. Lõpuks ometi tuli mulle ühe tunnustatud režissööri nimi meelde ja ma sõnasin uhkelt: "Villu Parvet!"

Päris lolliks läinud!

Aksel möllab ja ei taltu

Majanduslik mõtlemine

 

Käisin täna arsti juures, kus mulle öeldi, et ma olen loll. Kah mul uudis, nagu ma ise poleks aimanud! Olin silmakliiniku asemel läinud hullumajja, loll juhus! Juurdlesin selle ime kallal, kui järsku meenus, et kodus on mul ju terve pudel viina, mille dr. Cott tõi.  Vanast ajast veel poolik lauakas ja poolik Liviko tsinn kah. Mõtlesin,  et mis oleks, kui teeks peo, ikka ilge mäluka ja homse tuumapohmakaga Nojah, hea küll, mõtlesin mis ma mõtlesin. Sain kohe aru, et olin rängalt eksinud, sest järgmisena mõtlesin: "Debiil, täna on ju teisipäev, nädala sees ei laku!" Olin väga solvunud ja stressis. Mõtlesin, et maandan hiilivat depressiooni sokulaadi ja präänikutega. Pärast sõin sokulaadi ja präänikuid ja ei jõudnud ära imestada oma enda lollust- oleks ikka pidand viina jooma, oleks maiustustele kulutatud sott alles jäänd.