Kuidas pildistada oma kodulinna

Imevad need, kes on mingil alal ülikõvad tegijad, ent järeldavad sellest automaatselt, ja muidugi täiesti valesti!, nagu oleksid nad pädevad kaasa rääkima ka kõigil muudel teemadel, mis suuremas või kitsamas ühiskonnas ette tulevad. Imevad need, kes lasevad aeg-ajalt välja paista, kui kodus nad on mujal maailmas toimuvas, oma kodus aga jäävad suht imiku tasemele. Imevad ka need, kes on võimetud vastutama ja õigesti otsustama, ent kõigis raskustes ja enda poolt kokku keeratud sitas süüdistavad ikkagi oma kaaslaseid. Imeb jõhkralt ka see, kui keegi on solvunud su peale, et sa temale tänulik pole koos elatud aastate eest, kuigi ta ise need aastad sinu jaoks täielikuks põrguks tegi. Ja kokkuvõttes imeb lihtsalt lollus, õieti küll see, et inimesed tänapäeval oma ürgrumalust ei häbene ning seda täiesti kontekstiväliste ja tarbetute infokildude valdamise taha üritavad peita. Eriti kurb variant on, kui inimene vananedes mitte (elu)targemaks, vaid lauslolliks keerab. Siis ei aita ei hää sõna ega vali noomitus, ei peened vihjed ega puustjapunaseks, ei solvumine, ei kurtmine, ei miski. Ja eks ole ju ka inimeste valuläved erineva kõrgusega, mõni veiderdab pool elu külalolliga kaasa, sest arvab end koos klouniga õnnelik olevat, teine kergitab juba esimese külameeste naeruturtsaku peale kübarat ja haarab häbipunast lõkendades matkakepi. Kole raske on ainult öelda, kumb just õieti talitab, sest igal on kasutada vaid üks võimalus, samasse jõkke pole võimalik kaks korda astuda.
*
Aga pildistada võib näiteks nii.

Eestlased Heidelageri 3. ringis

Pantokraator pole mitte etnoproget rammiv nähtus, vaid arusaamatult sitt bänd lihtsalt. Et seda taibata, ei peagi seda kaheksakümnendate eesti roki halvimat klišeed kuulama, piisab täiesti, kui lugeda-kuulda bändi nime: Pantokraator. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul on tegemist ilmselt kõige lollima sõnaga, saati siis veel bändi nimena. Ja kui sa ikka ei usu, siis pane silmad kinni ja kujuta ette, kuidas Lauri Saatpalu oma nina-tõrrekaga lausub: "Panto, lihtsalt Panto." Mina olen seda kahjuks raadio vahendusel kuulnud ning ilmselt ei parane sellest läbielamisest mitte kunagi. Ma olen omal ajal paraku peale sattunud ka mingile telesaatele, kus räägiti Pimedate Ööde Filmifestivalist. Filmid kui madal kunst mind ei huvita, saade ka ei huvitanud. Lihtsalt sattusin pulti plõksides sellele peale. Saate juht oli muidugi Saatpalu, kes parajasti ütles: "Pöfffff", kusjuures midagi ilgemat ma pole ei hiljem ega enne seda kuulma sattunud.
Eelnenud juttu palun siis tõlgendada kui P-bändi vastse albumi arvustust, kriitikat ja reklaamiteksti.
*
Tegelikult tahtsin puudutada veel proosalisemaid valupunkte. Nimelt avastasin eile Tagadilt naastes, et keegi värdjas oli korteriukselt uksesilma ära kruttinud!
Teine häda oli täna, kui naine maalt linna tagasi tuli ja kohe mulle töö juurde helistas: "Sul siin mingid naised käinud? Kelle kõrvarõngas see siin kapiserval on?" Perse, mul käisid küll mõned joodikud külas, aga ühtegi tussi nende seas polnud. Kõrvarõngas oli kapil lebanud teadmata aja, mina polnud seda aga märganudki. Nii et äkki keegi on joomise käigus siukse imeliku ripatskõrvaka ära kaotand, kus tilpnevad nagu kergelt ovaalsed rõngakesed. Pilti ma teha ei viitsi. Kui tundsid enda rõnga ära, siis helista mu naisele ja ütle, et ta ei pablaks, et seal polnud armastuse ja tunnetega midagi pistmist, puhas kepp aint. Ja siis võid rõngale järgi tulla. Sissepääs 0,5l Laua.

Restauraatorite päev

Perse, raisk, eile läks ikkagi joomaks (viin+õlu) ja segi peaga oli vaja ka Tripperisse minna. Tervishoiu seisukohalt oli eilne õhtu muidugi letaalne, muus osas lihtsalt parmaatlik. Aga täna oli meeltparandav Kurtnas käik, mis päädis pildil oleva Erkennungsmarke, ühe õllepudeli ja ühe raamatuga.

Tutvustame veel meie metalskene raudvara

Enne, kui entsüklopeedilise dokumentaaliga jätkame, põgus ülevaade homsest ilmast:

Siin väike näide sellest, kuidas kuulus multiinstrumentalist vend V. ilma torupilli või imeflöödita kõlab:

Suur mõtleja, viski- ja kokandusspets:

Meretagused asjad

Mind paneb imestama, et üleeile joodud tervisenapsud praegugi tunda annavad, tervis pole ikka veel päriselt naasnud. Veel rohkem imestan aga, et napi tunnikese eest helises telefon ja sealt kostus Saaremaa elukapteni Karluti hääl, mis teatas, et nimetatud isik täna õhtul mulle kosja tuleb. Sitta kah, tulgu!

Kristlik sõnum

Sain eile juua täis peaga ilmutuse. Aga pea oli mul jookisi triiki täis, kuna opereerisin järgnevate vedelikega (enam-vähem samas järjekorras ka):
viin
õll
mingi konn
jeegamaista
mingi peet.
Ilmutus ise oli aga mingis mõttes väga üldsõnaline, seega ma siin väga konkreetseks minna ei saa ning pean jätma osa nimesid enda ja issanda jumala vaheliseks saladuseks. Jumal nimelt- kesse muu!- äratas mu keset ööd nahkdiivanilt, kuhu olin peale pöörast ropsimist langenud, ja kõneles nõnda:
"Noh, vana ahv, kuda kube kärab?"
Kuna ma tol õhtul polnud kordagi suu peale kukkunud, ladusin reipalt vastu: "Oo, privet, poose moi! Tänan küsimast, kube lõriseb mul nigu nälgas hunt."
Jumal kuulas mind, pea viltu ja targad silmad niiskelt läikimas. Sel hetkel mõtlesin tahtmatult, et vahi, kurat, tark elukas, täitsa nigu saaks mu jutust aru! Jumalal oli muidugi täiesti pohui, mida ma tast sitast arvan, hakkas hoopis imelikku juttu ajama:
"Tead, kamraad, ma olen sind jälginud. Oled paras tropp, aga sellele vaatamata kõige normaalsem kutt, keda ma kunagi loonud olen. Tahan avardada su maailmapilti ja avaldada sulle muistse hiina tarkuse."
Säändse möla peale ei osand ma teha ei öhhi ega möhhi, laiutasin käsi ja hargitasin reisi. Issand läks mu erootilisest posängist eriliselt elevile ja tulistas edasi siukse tempoga, et ma pooltest sõnadest aru ei saanud, ent loo põhijooned said mulle siiski selgeks:
"Vaata, sa oled siin juba 20 aastat selles rokiskenes paugutanud ja oled kursis metaltsirkuse telgitagustega. Mida sa veel sooviksid?"
Pakkusin huupi: "No ma ei tea, surematuks tahaksin muutuda. Ja nii, et ma enam ei vananeks."
Jumal tasandas häält ja kähistas:
"Raisk, oleks ma teand, ma oleks kodust sulle paar surmavastast tabletti toond. A nahui, kui sa selle hiina tarkuse allegooria ära tabad, mille sulle kohe lausun, siis põhimõtteliselt oledki surematu. Pull on selles, et ma olen ise ka vana hevikas, mul olid kunagi pikad juuksed ja kusagil peaks mul siiamaani haaknõeltega termantiintagi alles olema. Eks ma olen ka eesti rokkareid ja artiste jälgind. Täieliku feng-shuina tuli mulle aga tõdemus, et eestimaises heviskenes on esindatud samasugused inimtüübid, nagu tavaeluski. Näiteks on teil olemas päris oma Märt Sults, tal isegi miski plaat väljas, ilge kräpp.

Hillarkohvilikku tegelast ma päriselt tuvastada ei suutnud, aga küll ta varem või hiljem pinnale ujub.

Päris kindlasti on teil skenes olemas aga oma Arnold Oksmaa, mina olgu kiidetud!

Kahjuks mingeid vihjeid ma sulle ei anna, sest siis kaoks sellelt iidselt tarkuselt surmavastane vägi. Otsi, sõber, sest elu on rännak ja otsing, kus tähtis pole mitte osavõtt, vaid võit! Vot tak, plääd, aamen!"
Jumal kadus sama äkki kui oli ilmunud, jättes mu lolli näoga diivaniservale konutama. Õnneks kõrvaldas järgnev rahutu joodikuuni selle lolli näo ning taastas mu ilusa ent ülitarga ilme.

Kullastki kuldsem

Vale nime all: